Loodus

Lugu ilmus 31. märtsil Õhtulehe lisas Kevad

Kevad – kauaoodatud, kaunis ja tormakas  

Karl Adami, 2. aprill 2020, 06:10
Foto: Anneli Raud
Varahommikused sammud põlluvaheteel tekitavad põldudel toimetavates põldlõokestes kihu tõusta lõõritades kõrgele taeva alla, et oma valdustest möödujale teada anda. Ka kulusel niidul toitu otsivad valge-toonekured muutuvad liikumist märgates valvsaks. Linnuhuvilistele on kevad täis põnevust ja kauaoodatud kohtumisi. 

Usinamatel linnupiltnikel on esimesed varjehommikud juba mööda saadetud, et jälgida mustas rüüs ja punaste kulmudega tedreisandate võitlusi, mille käigus pannakse paika lõplikud kosilased. Tedrehommikuid jagub veel nii aprilli kui ka maisse, aga et võimalikult palju kevadet näha, kuulda ja pildistada, tuleb varakult alustada – kevad on üks kaunimaid, aga ka tormakamaid aastaaegu. Sestap mõned soovitused, mida tasuks looduses lähinädalatel jälgida.

Mine metsa!

Väljadel peatuvad hane- ja luigeparved, sookurepaarid ja vigurlende tegevad häälekad kiivitajad, jõgedel peavad pulmamänge partlased, kuid minu meelest on parimad paigad kevade nautimiseks meie metsad ja pargid. Just seal saab  näha ja kuulda kevadekuulutajaid päeval ja isegi öösel: kõigepealt hakkavad loojangu paiku vilistama pisikesed värbkakud, hämaras lisandub kõrvukrätsude hääli ning pimeduses võtavad sõna nii händkakud kui ka karvasjalg-kakud.

Pesitsemist hakkavad juba lõpetama kuuse-käbilinnud ja okaspuumetsades turnivad tutt-tihased. Rongad on hakanud hauduma, valgeselg-kirjurähnid pulmamängud lõpetanud, väikesed sabatihasedki meisterdavad juba pesa.

Just praegu saab ülevaate rähnidest, kes lasevad metsas lendu kutsehüüde või trummeldavad puutüügastel. Ka meie kõige pisemad linnud – porrid ja pöialpoisid – on praegu väga häälekad. Viimase, kõigest 5 grammi kaaluva linnu hääl on aga nii kõrge, et tema laul on otsekui kuulmistesti eest. Vanemas eas inimene ei pruugi seda kuulda isegi siis, kui lind otse kõrva ääres laulaks. Viimastel aastatel on meie metsadesse sattunud ka lõunapoolsema levikuga lääne-pöialpoisse, kes on palju värvilisemad ja rütmilisema lauluga – alates aprilli keskpaigast tasuks silmad ja kõrvad lahti hoida.

Enne kui puud-põõsad on rohelise lehevammuse saanud, tasub otsida okste vahel ja risus liikuvaid võsaraate, punarindasid ja reipaid käblikuid. Kõik nad on osavad lauljad, kes repertuaari esitamiseks valivad mõne kõrgema paiga, kuid inimese lähenedes poevad taas kiiresti peitu.  Mina valin hiilimisjahiks sageli aja pärast vihma, kui metsaalune on pisut niiskem ja õnnestub vaikselt liikuda. Parima ülevaate metsas toimuvast annab veerandtunnine jõudehetk, istumisaluseks samblakattega känd või tuulemurd.

Vanemates segametsades, kus leidub ka tihedat alusmetsa, võib praegu silmata laanepüühärrasid, kes mõnel kännul või tüükal lasevad kuuldavale imepeene pika vile. Enim kuuleb seda hommikuti enne päikesetõusu ja mõni aeg pärast seda. Püüde mäng pole küll nii uhke vaatepilt kui teiste metsislaste oma, kuid selleski on rohkelt nüansse. Isaslind trummeldab tiibadega vastu keha, ajab suled kohevile, mõnikord hüppab efekti mõttes õhkugi. Laanepüüdel on üsna kindel territoorium ja võib kindel olla, et kui kord olete neile peale sattunud, tasub edaspidigi neid samast paigast otsida.

Kevadekuulutajad koduaias

Hoolsal aiapidajal ei jää kevadel looduses käikudele kuigi palju aega, õnneks annab aga ka aias nokitsemine üsna hea ülevaate kevadistest saabujatest. Kui aias järjepanu askeldada, ei pruugi ümberringi toimetavad sulelised lasta end kahejalgsest suurt häirida.

Praegu võib ühes mitmekesises aias kohata kuldnokkasid, punarindasid, linavästrikke ja isegi kaelustuvisid. Oma koht on vintlastel, kes aias korraks või ka pikemalt peatuvad. Näiteks rohevindid, kelle isaslinnud värvuvad kevade saabudes eriti rohekas-kollaseks ja kelle laulgi muutub helisevaks. Okaspuude kasvades võivad nad aeda end sissegi seada. Oodata on must-kärbsenäppe ja väike-põõsalinde, kes saabuvad enamasti aprilli teises pooles.

Kui talvel oli aias lindude söögimaja ja siin-seal leidub veel päevalilleseemneid, võib silmata maas askeldavaid suurnokk-vinte, siisikesi ja esimesi metsvinte. Ootan eriti põhjavinte, keda Eestis on üsna vähe. Kevad on üks paremaid aegu neid märgata, seda enam, et isaslinnud muutuvad eriti värviliseks. Teiste seas võib neid kohata ka põllulappidel ja metsades peatuvates metsvindisalkades.

Aialindudest on rändelt saabumas kanepilinnud, minu aias on neid tavaliselt kuni kolm paari. Punaka rinnaesise ja laubaga isaslinnud ning hallikaspruunid emaslinnud askeldavad aias peaaegu suve lõpuni ja võivad tihedas sirelihekis või elupuus üles kasvatada mitu pesakonda. Kui must-kärbsenäpid või rasvatihased aitavad aiapidajal kahjulike putukate ridu hõrendada, siis taimtoidulised kanepilinnud hekseldavad päris suurel hulgal umbrohuseemneid.

Kas tunned lindu laulust?

Huvilistele on hulk veebilehti, mis linnuhäältest pungil. www.loodusheli.ee – kodumaine leht, kus saab tutvuda nii meie lindude kui ka helimaastikega.

www.xeno-canto.org – sellele lehele on koondatud kogu maailma linnuhääled.

register.metsad.ee – saab tutvuda nii era- kui ka riigimetsade vanuselise ja liigilise koosseisuga, tuvastada vääriselupaiku või kaitstavate alade välispiire.

Ole ettevaatlik! 

Pärast iga looduses käiku kontrolli enda riideid ja keha, sest puugihakatisi leidub metsa all juba ohtralt. Ka ei maksa näiteks pärast sinilillede ja võsaülaste noppimist sõrmi suhu panna või käega silmi hõõruda, sest tegu on mürgiste taimedega, näsiniintest tuleks aga käed üldse eemale hoida.