Hüva nõu

KALAPÜÜGI ÜLIKOOL: kuidas püüda hilissügisel meriforelli? 

Madis Teesalu, kalagiid , 8. november 2019, 00:00
Selle sügise ilusamaid saake: 59 cm merikas, püütud Lääne-Eestist More-Silda landiga. Foto: Fotod: Madis Teesalu, erakogu

Meriforellipüüki peetakse põhjendatult kalapüügi ülikooliks, sest see peidab endas väga palju nüansse, eeldab head kehalist võimekust, väga tähelepanelikku meelt ja visadust.

Meriforelli püüdes liigutakse väga palju ja ebastabiilsel pinnasel, nagu libedad kivid või suured merelained. Visadust on vaja seepärast, et püük käib enamasti külmades tuulistes oludes ja arusaadavalt ei saada forelli igal püügikorral. 
Minule on kalapüük vabadus ja kirg, samas üritan õppiva inimesena mingeid asju kontrollida, aga loodus on alati kahe sammu võrra ees. Forelli püütakse ka väga ilusates ja peidetud randades, kuhu tavakodanikuna ei satuks.

Tavaliselt valin endale ja giidipäevade püügikohtadeks „kalaradade“ need kohad, kust olen varem võtmisi saanud. Igal aastal otsin ka uusi tundmatuid kohti, et oleks väljakutset, valikut ja arengut. Vaatan aerofotosid ja sügavusi, vaikse ilma ja madala veega proovin jalutada võimalikult kaugele merre, et koostada merepõhja legendi. Meeldivad just kivikaride nurgad ja tipud, kus kõrguste vahed suuremad ja erinevad, ning laine murrab. Päeval tasub püüda tippudes ja õhtuti-varahommikuti aukudes.

Edasi lugemiseks: