Mitmesugust

Purunoored puruvanad 

Henn Timm, Maaülikooli hüdrobioloogia ja kalanduse õppetool, 12. juuli 2019, 14:00
Järvevana (Limnephilus sp.) valmik. Ehmestiivaliste valmikud on natuke liblikate moodi, kuid nad ei hoia paigal püsides tiibu seljal püsti, vaid kokkuvolditult. Foto: Henn Timm
„See oli tillukestest puukildudest, heinakõrtest ja liivasõmeratest koosnev pulgakene. Ta lamas vees nagu iga muu vees loksuv puru. Kui aga teda kauem vaatlesid, siis nägid, et ta ometi elas ja paigast teise liikus. Isegi ta vaotaolisi jälgi võis põhjaliivas näha.“ F. Tuglas, „Väike Illimar“.

Puruvanad on ehmestiivalised putukad. Nende valmikud on natuke liblikate moodi, kuid nad ei hoia paigal püsides tiibu seljal püsti, vaid kokkuvolditult. Kõik Eesti ehmestiivaliste vastsed elavad vees, liblikalistest teevad nii aga ainult vähesed liigid. Vastse sülg on veniv, kleepuv ja tarduv. Pärast munast koorumist ehitab vastne sellest kõigepealt kaitsekookoni. Mõne liigi „kodu“ jääbki koosnema ainult tardunud süljest. Kuid paljud liimivad selle külge veel mitmesuguseid materjale, et kaitsta oma õrna tagakeha. Ukseava sulgeb peremehe või -naise kontkõva pealagi.
Et vastsed elu jooksul kasvavad ja ringi ronivad, tuleb elamut regulaarselt remontida, ümber ehitada või välja vahetada. Eri liikidel on isesugused majad, mille kuju, suuruse, materjali ja lagunemisastme põhjal saab aimu, kas ja kes neis elab. Aga mõni liik ei tassigi varandust kaasas, vaid sisustab selle asemel statsionaarseid varjeid. Näiteks püünisvõrguga urkaid, tunneleid kivide pinnale või ühest otsast kinnitatud hõljuvaid kotikesi. Kuigivõrd leidub neidki, kes kolavad ringi päris paljalt. Ka vee-elulised liblikalised ehitavad taimetükkidest kaitsepusasid ning mõned surusääsklased mudaosakestest torukesi.
Maailmas on teada üle 11 500 ehmestiivaliste liigi. Veeputukate seas leidub rohkem ainult kahetiivalisi ja mardikalisi. Eestis on ligi 200 liiki. Kus oleks alles möll, kui meil oleks kakssada kalaliiki! Nojah, paljud puruvanakesed ju sarnanevad üksteisega, aga ka paljudest kaladest ei saa alati sotti. Tunnistage ausalt, kes suudab väikesi turbi, teibe, vimbu, tõugjaid ja säinaid ilma spikrita eristada? Või nende maitsetel vahet teha? Hää küll, hää küll, ehmestiivalisi ei sööda. Mitte et nad mürgised oleksid. Aga kes ütles, et kõike peab hindama ainult kulinaarses mõttes? Ja tegelikult me kalu süües ikkagi sööme kaudselt ka putukaid kui nende toitu.

Edasi lugemiseks: