Mitmesugust

Ühepäevik. Või üheaastik?  

Henn Timm, Maaülikooli hüdrobioloogia ja kalanduse õppetool , 14. mai 2019, 15:00
Ephemera vulgata valmik. Rebenenud vastsekestast väljub kõigepealt eelvalmik, kes peab veel korra kestuma pärisvalmikuks. Foto: Fotod: Henn Timm
Sel putukal oli kindlasti midagi öelda, aga me ei suutnud ta keelt veel nii hästi jälgida. Oli selge, et igaüks, kes peab kogu elu ühte päeva mahutama, räägib kohutavalt kiiresti. Saime peagi aimu, et ta purskas välja sadu sõnu sekundis, kuid me ei suutnud neid piisavalt nobedalt tabada. Hugh Lofting „Doktor Dolittle´i aed“

Pole päris selge, millal on ühepäevikud kalastajate jaoks kes ja millal mis. Suletuttide ja hinnalipikutega varustatud õngekonkse kutsutakse samuti „may­fly“, just nagu pärisputukaidki. Plastazote, Thomas Yellow, Mohican Parachute, Grey Wulff ja palju muid mis-nad-seal-ongi. Eks mõni neistki ole alguses sepitsetud loodusliku eeskuju järgi. Aga kui selgub, et teistsuguse kuju ja värviga peibutisi ostetakse paremini, siis nende juurdetootmiseks pole eetilisi takistusi. Ei pea üldse kartma, kas on ikka ilus imiteerida võõrliike või levitada kalade seas väljamõeldisi.

Kui nüüd elusasjade sekka tagasi pöörduda, siis saab nentida sama, mida muude väikeloomade puhul. Iga ühepäevikuline pole ühepäevik ja iga ühepäevik pole samast liigist (ka mitte Eestis). Ühepäevikulised on üks selline putukaselts, kelle vastsed elavad vees ja valmikud veest väljas. Maailmas leidub neid üle 3000 liigi, Eestis tõenäoliselt üle 40. Eriti vormirohke on Lõuna-Ameerika. Väga täpset numbrit pole mõtet pakkuda, sest neid leitakse pidevalt juurde. Veel kiiremini muutub kokkulugejate ettekujutus sellest, mida sünnib nimestikus hoida. Õngekonksu otsas või kala kurgus loeb muidugi pigem suurus kui tillukesed erinevused välimuses. Seal oleks määraja lehitsemine ülearune peenutsemine.

Kalamehi huvitavad kaheaastased ühepäevikud Et ühepäevik elabki ainult ühe päeva (nii nagu tögamisi väidab jutu moto), on tegelikult selge jama juba seepärast, et tehniliselt nii ei saa. Troopikas saab elutsükli küll mõne nädalaga läbida. Aga Eestis kui talviti alla-nulli-piirkonnas kulub enamikul liikidel selleks aasta. Mõnel liigil ka rohkem. Sugukonna ühepäeviklased (Ephemeridae) perekonna ühepäeviku (Ephemera) esindajad, kes huvitavad Eesti kalastajaid kõige rohkem, on kaheaastased. Neid on Eestis kolme liiki.
Enam-vähem korralikult voolavates vetes elab oja-ühepäevik (E. danica). Aeglastes, saarte ja/või Lääne-Eesti vooluvetes ning suurte järvede liivastes kaldavööndites tegutseb harilik ühepäevik (E. vulgata). Triip-ühepäevik (E. lineata) asustab eelmisega sarnaseid elupaiku, sealhulgas meelsasti suuri paisjärvi, aga pole sama sage. Liigid erinevad tagakeha mustri poolest.
Kõigi kolme vastsed peidavad end liiva või kruusa alla ja püsivad seal enne lenduminekut. Nad toituvad pisielust ja kõdust, aga ei tülita endasuuruseid või suuremaid loomi. Värsket õhku armastavad ka, ja et seda jätkuks, siis laperdavad vastsetel seljal pidevalt lõpusetuustid. Need ja paks karvastik hoiavad keha ümber paraja vahekihi, nii et liiv ei puutu vastu nahka.
Enne väljalendu harjutavad vastsed pinnaletõusu, laskudes korduvalt põhja tagasi, mis teeb neist kaladele kerge saagi. Ka pinnale jõudnud vastsete aeg pole raisata. Neist huvituvad nii kalad kui ka veepinnal tegutsevad röövputukad. Ainsana putukate hulgas esineb ühepäevikulistel kaks tiibadega staadiumi. Rebenenud vastsekestast väljub kõigepealt eelvalmik, kes peab veel korra kestuma pärisvalmikuks. Valmikute lend koosneb jõuetutest vertikaalsetest sööstudest ning nendevahelistest laperdavatest allavajumistest. Ei eelvalmikud ega valmikud toitu, paarumine toimub õhus. Pärast seda isane hukkub, emane aga suundub veekogu poole munema.
Legend ainult ühe päeva pikkusest elust ei kehti isegi kõigi valmikute puhul. Näiteks meil väga tavalise tiigipäeviku (Cloeon dipterum) emasloom poeb pärast kopulatsiooni hoopis taimestikku ja muneb alles 10–14 päeva hiljem. Enamasti munetakse portsukaupa veepinnale, ojapäeviku (Baetis) emane aga ronib selleks kivi- või taimepidi vee alla.

E. danica vastne. Lõpusetuustid ja paks karvastik hoiavad keha ümber paraja vahekihi, nii et liiv ei puutu vastu nahka.

Massiga vaenlaste vastu Ehkki suurel hulgal korraga välja ilmunud putukad meelitavad ligi arvukalt vaenlasi, võimaldab just massiline üheaegne sigimine ühepäevikurahva püsimist. Ka emase šanss leida isast on suure parve puhul suurem. Vastukaaluks nõrgale jõule ja viletsale lennuoskusele on ühepäevikulistel panna kaitsevärvus, varjatud eluviis, suur viljakus ja levimisosavus.
Kõigi vastsete ühine tunnus on kolm pikka sabaniiti. Aga sugugi mitte kõik liigid ei ela liiva sees ega näe ühtemoodi välja. Näiteks pisikeste mudapäevikuliste (Caenidae) lõpused asuvad kahe spetsiaalse katte all. Kivipäevikulistel (Heptageniidae) on lapik keha, suured jalad ja silmad.
Paljude ühepäevikuliste vastsed on head indikaatorid vooluvete reostamise suhtes. Ka ei meeldi neile sängi süvendamine ega kallastelt metsa eemaldamine. Samas, seisuvete üks tavalisemaid loomi tiigipäevik (Cloeon dipterum) talub peaaegu kõike.
Kui kellelgi on nende või mõne muu mittesöödava veeloomakese vastu rohkem huvi, siis pakun selle rahuldamiseks 2015. aastal ilmunud tasuta juhendit „Eesti sisevete suurselgrootute määraja“.