Persoon

Õllepruul Kara ja tige kasskala 

Vidrik Võsoberg, 14. mai 2019, 15:00
Vennad kalamehed: Janek (taga­plaanil) ja Janar esiplaanil. Võrumaa, Viitina, 1980ndate lõpp. Foto: Erakogu

Elasid kord Lõuna-Eesti väikelinnas Põlvas kaks venda Karakatši. Rallimees-mehaaniku ja bioloogiaõpetaja vanem poeg sai perekonnanime järgi teistelt poisinolkidelt hüüdnimeks Suur-Kara. Nooremat venda Janarit – kes muide üsna pea sirgus vanemast kasvult märksa toekamaks – hüüti ja hüütakse siiamaani Väike-Karaks või lihtsalt Karaks (kui vanemat venda pole parasjagu samas kandis). Janar Karakatš ehk Kara (37) on kogenud kalamees, viimasel ajal täiskohaga õllepruul ning suvise õlle- ja rokifestivali korraldaja. Kalale! delegatsiooni võttis ta vastu Käbliku turismitalu samanimelises pruulikojas ning talu paisjärvel sai ka õnged likku pandud. 

Aprillikuu teine nädal, meeldiv kevadine soojalaine on kahjuks otsa saanud. Lõuna-Eestis sajab varahommikul vihma ja lörtsi ning õhusooja on napilt üle paari kraadi. Õnneks pole Käbliku järvel, mida veega varustab Leevi jõgi, sedakorda jääd, mille võimalikkusest hommikuti võõrustaja hoiatas. Metsade vahel on siiski veel parasjagu lund ja kevade hõngu on siin vähevõitu. Ussidki on Janar poest ostnud – siin veel nii kergesti labidat maasse ei löö. „Ühes otsas ussike, teises otsas ullike,“ muigab mees, kui tütre ja äia õng on vihmaussiga varustatud ja konksud koos raskustega järve lendavad. Enda õnged on tal mööda ilma laiali – kodus Tartus ning maakodus Viitinas. Kara ütleb üsna kohe ära, et tema saab enamasti kala pigem siis, kui ta seda otseselt ei oota – ja vastupidi. Mullu suvel viskas ta festivali „Käbliku Beer Camp & Rock’n’Roll“ korraldamisest väsinuna siinsamas purdelt sisse oma jalad ja naljaviluks meetrise konksu ning söödaga jõhvi – ja korjas välja pool ämbrit kena ahvenat. Ka 2,5kilone priske linask tuli siit ilma suurema vaeva nägemiseta, seitsmeaastase tütre väikse õngega. Ent kuna täna on meil raudkindel eesmärk kala saada, siis ilmselt ei vea, ennustab mees.Kuid siiski: täitsa ilma meid kalast ei jäeta. Nii mõnigi näkitseja käib usside kallal ja esmalt üks tilluke ahven ning hiljem teine (võis muidugi olla sama) saavad õhku nuusutada. Lõpuks näkkab ka üks veidike toekam ahvenapoiss – selline, kelle hädaga võinuks ehk pannilegi panna. Või kes vähemalt andnuks hea kõhutäie pruulikoja süsimustale emasele kassile, kes nalja pärast on Mairoks ristitud. Seegi kala läheb pärast fotosessiooni järve edasi kasvama. „Ilmamuutus pidi kalale mõjuma nagu inimesele pohmakas – suu läheb kinni,“ hindab kalamees taevast, kust langeb lörtsihelbeid. Lepime mõne tunni pärast kokku, et äsja soojast külmaks, päikeselisest pilviseks ja kuivast sajuseks keeranud ilma tõttu erilist kalasaaki oodata pole ning kasinate tulemustega püük tuleb lõpetada. Istume sooja pruulikotta, kus askeldab ka Kara kompanjon Marko Muruma, ja räägime pikad jutud maha. Nagu selgub, siis tegelikult on Janaril sageli üsna head kalaõnne.

Janar Karakatš alias (Väike-)Kara

Edasi lugemiseks: