Blogid

Talipüügi EMV Võrtsjärvel 2019 

Kalale, 9. veebruar 2019, 22:00
Talipüügi EMV Võrtsjärvel 2019 Alexander Andrusenko Selle aasta esimene kirbutamise võistlus on selja taga, kohe esimene läbikukkumine, loodame, et edasi läheb paremaks.

Alexander AndrusenkoSelle aasta esimene kirbutamise võistlus on selja taga, kohe esimene läbikukkumine, loodame, et edasi läheb paremaks. Kui nüüd meelde tuletada, siis mul lähevadki tihti hooaja esimesed võistlused tihti aia taha ja edasi hakkab minema paremaks. Mõlemal päeval olin oma sektoris 6. Vähemalt stabiilne. Võistkonnaga saime 5. koha. Aga räägin natuke, kuidas nii läks.Võistluseks õnnestus natuke valmistuda, käisime väikese seltskonnaga 3 korda järvel. Eelmisel aastal piinas mind see probleem, et sööt toimis ainult lühiajaliselt, kala sai aukudes väga kiiresti otsa. See aasta oli suurim eesmärk aru saada, kuidas Võrtsjärvel kala kauem all hoida. Joostes Võrtsjärvel tulemust ei tee, see on selge, tuleb kala hoida ja püüda.

Niisiis, esimesel treeningul katsetasin erinevaid söötasid ja proovisin erinevaid söötmise ja juurdesöötmise tehnikaid. Kala augu all hoidmine hakkas nagu vaikselt välja tulema. Istusin üsna pikalt ja üritasin söötmisest aru saada. Mingi progress nagu oli.

Teisel treeningul tegelesime jälle söötmisega, aga natuke teises kohas. Kala kontsentratsioon oli seal väiksem, aga hea oli see, et oli näha, et kui kala on vähe, siis augud on siiski võimalik «tööle saada».Kolmandaks treeninguks oli söötmine vist enam-vähem selge, vaja oli aru saada, kus kala on ja kuhu sektorid panna. Käisin suurema ala peal puurimas ja uurimas, midagi sai selgeks, kala oli laialt, aga oli ka mingeid laike, kus kala ei olnud. Sektorid panime sinna, kus treeningutel on kala olnud.Kui nüüd rääkida EMV korraldamisest, siis ütlen ausalt, et iga kord pärast EMV või Võrtsjärve Karika korraldamist mõtlen, et ei korralda enam elu sees ühtegi võistlust. Nii palju aega ja energiat läheb sellele tänamatule tööle, et ausalt öeldes ei jõua ise võistelda ka. Terve nädal enne võistlust sebid iga päev ringi, töö ja pere jäävad tagaplaanile, viimane päev enne võistlust läheb hommikust õhtuni ettevalmistusele, ei jõua isegi normaalselt õngesid ette valmistada, millega püüdma hakkan. Võistluspäeva hommikul märgid sektorid maha, kõnnid mitu kilomeetrit maha läbi lume ja võistluse alguseks on juba selg märg ja pea tühi. Norfin Tornado kombe on õnneks mugav, soe ja mis kõige tähtsam — hingav. Kui selg ka märjaks läheb, siis kuivab väga kiiresti ära, eriti, kui hea termopesu all on. Üldiselt, mulle ei meeldi võistelda, kui ma ei jõua korralikult plaani läbi mõelda, mida ma tegema hakkan. Aga kui ise korraldad, siis oma võistlemisele mõelda ei ole kahjuks aega.

Pildi autor: Märt AabLoosiga sain D sektori, mis peaks olema eeldatavasti kõige kalavaesem. Niisiis, käis stardisignaal, tegin lähima külje juurde 2 auku, sektori keskele mõned augud ja tagumise külje juurde 2 auku, söötsin sisse igaks juhuks 2 erineva söödaga, sest ei suutnud otsustada, kumb on parem. Läksin esimest baasi kontrollima, kirp alla ja kohe esimene võtt — latikalips. Ohoo, ma eeldasin küll, et kala peaks ilusti olema, aga et kohe latikaid?! Aga üllatus-üllatus, järgmised pool tundi oli ümmargune null. Jooksin ringi mööda kõiki auke, söötsin, meelitasin jne. Lootsin, et kala hakkab vaikselt kogunema söödale, aga ei kogunenud. Õnnestus saada üksikuid valgeid kalu, aga vähe. Kiiska ei püüdnud. Kui sain august kiisa, siis läksin sealt kohe ära. Nägin, et osad püüavad kiiska, nägin, et tilkus üksikuid valgeid kalu, aga üldiselt oli selge, et sektoris on valget kala ülivähe, paljud püüdsid kiiska. Kuna olin juba valgele kalale nii palju aega kulutanud, siis kiisaga teistele järgi jõuda ei olnud enam reaalne ja pidin riskima ja püüdma valget edasi. Midagi õnneks aeg-ajalt ikka tilkus ja väga lootusetu justkui ei olnud, aga tulemuseks jäi 733g ja 6. koht. Kui nüüd järgi mõelda, mida ma valesti tegin või mida teistmoodi oleks pidanud tegema — ega ei tea küll. Särge-nurgu-latikat saada oli täiesti põhjendatud lootus ja sektoris võideti valge kalaga. Kiisaga oli võimalik saada max 800g, nii et oluliselt rohkem ei oleks saanud, kui oleks algusest peale kiiska püüdnud. Aukude juurde puurimine ei oleks ilmselt ka midagi paremaks teinud, sest aukude töölesaamine võttis aega.Pidasime meeskonnakaaslastega nõu ja otsustasime järgmisel päeval riskida ja minna välja sama taktikaga — püüame valget. Arutasime, et kuna esimesel päeval oli meie meeskondlik koht 5., siis pidime riskima, et jõuda top3. Arvasime, et kiisaga oluliselt tõusta ei õnnestu, saaksime näidata vaid keskmisi tulemusi sektorites, aga vaja oli võita. Peab eriliselt kehv sektor olema, et kiisaga võidaks. Esimesel päeval oli selline sektor ainult 1.

Pildi autor: Märt Aab

Teisel päeval panime sektorid natuke sügavamale, kus teiste tiimide võistlejad arvasid, et peaks rohkem kala olema. Meie nii kaugel trenni ei teinud. Mulle sattus jälle sektor D, ega väga ei imestanud ka, mul pole loosiõnne kunagi olnud. Kõlas teise päeva stardisignaal. Tegin jälle sektori esimese ääre juurde 2 auku, paar auku sektori keskele ja 2 auku teise lindi juurde. Hakkasin söödetud auke läbi proovima ja esimese tunni jooksul kotti kalaga määrima ei pidanud — null. Osad püüdsid algusest peale kiiska, osad üritasid alguses särge, aga loobusid, minu plaan oli kannatada tund aega ära ja kui valget tilkuma ei hakka, siis oli vaja midagi muuta. Niisiis, tunni ajaga ühtegi võttu ei näinud ja teistel ka särge ei näinud, oli selge, et täna oli veel kehvem päev kui eile, ja kui ma samamoodi edasi jätkan, siis on mul suurepärane võimalus kaalumisele tühja kotiga ilmuda konkurentide rõõmustamiseks.Tiimile see hea ei ole, seega tegin 4 kiisaauku, igaks juhuks jooksin korra jälle särjeaugud läbi, kus oli stabiilselt vaikne. Hakkasin omast arust kiiska püüdma, aga mida ei olnud, oli kiisk :) Esimesed 4 kiisaauku täiesti mööda, sain vaid 1 mikrokiisa. No mis toimub, varem oli küll nii, et kiisaga võid ennast lolliks ka püüda. Vaatasin ringi, valisin välja piirkonna, kus tundus, et natukenegi midagi püüti, läksin sinna, puurisin 5 auku, hakkasin püüdma. Kiiska hakkas vaikselt tilkuma, aga tempo alla igasugust arvestust, 1-2 mõnegrammist kalakest ja rohkem ei tule. Lähed järgmise augu peale, seal ka 1-2 kala ja vahepeal sedagi mitte. Vaatasin ringi, oli selge, et nendel, kes algusest peale kiiska püüdsid, on parem seis, aga ketti keegi ei tõmmanud ja joosta ei olnud kuskile mõtet. Jooksin ringi mööda oma auke, paar korda käisin särjeauke ka kontrollimas, imesid ei juhtunud, kiiska tilkus, lõpu poole hakkasid kiisaaugud paremini tööle ja järjest oli võimalik saada juba kuni 5 kalakest. Püüdsin 0.06mm tamiili ja 2,3mm kirbuga. Proovisin vahepeal peenemaid, aga ei näinud, et paremini võtnud oleks. Pigem oli kala lihtsalt vähe.Kala keskmine kaal on muidugi nii väike, et kott märgatavalt raskemaks pole küll läinud. Sain paar ahvenat ka, hinnanguliselt 20min enne lõppu oli mul kotis umbes 100g kala. Mingi hetk jõudsin ma-ei-tea-mitmendat-korda ühe augu peale, kust iga kord midagi tilkus. Kirp ei jõudnud allagi, juba oli kiisk otsas. Kala kotti, kirp alla, jälle ablas kiisk. Võtsin 2,5mm kirbu ja hakkasingi ketti kiiska tõmbama. Õmblusmasina režiimis möödusid viimased 15 minutit. Tulemusena 364g ja 6. koht. Kui see võistlus oleks vaid kestnud veel 15 minutit..Aga järeldused? Mida oleks pidanud teisiti tegema? Tagant järgi, teades tulemusi, loomulikult oleks pidanud kiiska püüdma algusest peale, vähemalt minu sektoris. Aga kui see võistlus algaks just praegu ja ma ei teaks tulemusi ette, siis oleks vist enam-vähem samamoodi teinud. Kuna treeningutel kalavaestes piirkondades hakkasid ka augud mõnikord tund aega tööle, siis ei saanud ma särjetaktikast liiga vara loobuda.Aga nii see võistlus läks ja tulemused on sellised, nagu nad on. Võistkondlik 5. koht ei pane ka just lakke hüppama, kuigi teisel päeval võitsime päris palju punkte tagasi, aga sellest ei piisanud. Aga mis juhtus, et treeningutel oli kalaga kõik korras ja võistluseks kala kadus? Kui ma vaid teaks :)