Blogid

Mihkel Raud: loomult õngitseja 

Kalale, 31. oktoober 2016, 22:00
Foto:Aivar Kullamaa
Muusik, saatejuht, kirjanik ja endine Riigikogu liige Mihkel Raud oli varases nooruses, et mitte öelda lapsepõlves, tulihingeline kalamees – kuni tema maailma murdis sisse rock ja lükkas aastateks enda teelt kõik muu. 

„Lapsena olin tõsine ja kirglik kalapüügi fänn ja kõigele lisaks ka Eesti NSV Kalastajate Seltsi liige,“ jätkab Mihkel. „Sooritasin koguni nõuetekohase eksami seltsi Eesti NSV Kirjanike Liidu sektsioonis – tollal olid kalastajate seltsil sektsioonid asutustes. Mul oli ka kalastajate seltsi liikmepilet, mis andis mulle loa ka spinninguga kalastada.“

Mäletatavasti võis Vene ajal lihtkäsiõngega püüda igaüks, kuid kui tahtsid spinningut kasutada, oli vaja kuuluda ENSV Kalastajate Seltsi. Nii pidigi kümneaastane Mihkel sooritama seltsis vastava eksami. „Minu teadmised põhinesid raamatul, mille nimi on „Kalastaja käsiraamat“. See oli aastaid minu lemmiklektüür,“ ütleb Mihkel. „Ma teadsin tollal peast kõiki asju. Koha alammõõt oli 40 cm näiteks, see on mul siiamaani meeles. Haugi nii täpselt ei mäleta, äkki oli tiba rohkem, 43 või midagi sellist. See on kihvt raamat ja seisab mul seniajani riiulis.“

KUIDAS TEKKIS KIRG. Oluline kuju, kes tollal väikses Mihklis kalapüügikirge õhutas, oli naaber Harju tänava Kirjanike Majas, kõrvaltrepikojas elav Robert Vaidlo. „Ju ma temalt selle pisiku saingi,“ meenutab Mihkel. „Vaidlo istus päevade kaupa oma garaažis naise silma alt eemal, putitas autot ja võttis vähe napsu, pajatades samas kalamehejutte. Selge, et see tekitab poisikeses huvi ise ka kala püüda.“

Mihkel mäletab hästi ka oma esimest püütud haugi: „Olin poisikesena Käsmu järve ääres, viskasin lanti ja üks täiskasvanud mees oli paadiga ka peal. Tema ütles mulle, et siin, kus sa loobid, ei paista kala olevat, mine paarkümmend meetrit edasi. Läksingi ja teise viskega oli haug otsas. Tõmbasin välja ja olin jube pettunud, sest see tundus alamõõduline. Ju ma siis avaldasin selle üle, et ma pean kala tagasi laskma, oma nördimust nii valjuhäälselt, et mees paadist ütles, ära lase tagasi, jäta endale, ikkagi elu esimene. Nii ma tegingi, rikkudes Eesti NSVs kehtinud regulatsiooni.“

Nüüd jagab Mihkel oma aega Tallinna ja Võrtsjärve-äärse maakodu vahel. Kalale pole ta seal veel jõudnud, aga plaanis on. Täiendama punaste silmadega vendade ridu, kes kala rändeajal varavalgest jõe ääres istuvad, muigab ta.

Artikkel on ilmunud ajakirja Kalale! novembri-detsembrinumbris 2015.