Blogid

Rekordeid uuendamas, 10. mai 2016 

Kalale, 14. mai 2016, 21:00
Puhkuse reisi teine päev, Lääne-Soome.

Sünnipäev on tore päev. Hommikul seekord kaua magada ei lastud, poiss pidi enne kooli minekut helistama ja nii ajasin ennast ise juba kolmveerand kaheksa üles. Väljas mõnus soe suveilm. Tõotas päevitamise päev tulevat.

Enne kella kümmet lükkasime paadi liikvele. Mere poole. Kontrollpeatused kümneharul ei andnud mitte võtu poegagi. Selle eest sai pool tunnikest päevitatud, enne kui edasi kimasime tuulte meelevalda. Järgmine peatus sai Mehise ilusa maja käänul tehtud. Õigemini mitte peatus vaid trollimine. Tulemus nutune. Isegi lante ei kaotanud. Küll aga selgus tõsiasi, et meie kajaka aku oli õhtale minemas - eilsele paarile tunnile lisandus vaid pool tunnikest pilti ja siis see kadus. Õnneks tõi Bonder peagi mökkist varuaku...

Järgmine peatus punase maja all. Mere ääres. 28 grammine tinapea varustatud beezika silikooniga lendas teele. Esimene vise keskele. Teine ranti ... ja mõnus pauk ridvast läbi käis. Haug kasutas voolu kenasti ära, ajas suu lahti ja venitasin teda kui ämbrit vastuvett. Ära ta igal juhul tuli. Miski kahene ilmselt - meie elektroonika otsustas täna koostööst keelduda, kaalu patakas oli ka tühjaks saanud. Kaks viset hiljem samalt joonelt, üsna paadi lähedalt samasugune pauk. Sedapuhku selgelt raskem kala. Vonka vonka venitas nööri poolilt maha. Mõni sekund seda luksust jagus ja siis kukkus otsast ära. No võitlusmõnu olin vähemalt tunda saanud.

Algus polnud paha olnud - tundus, et nüüd läheb andmiseks. Kala aga nii ei arvanud. Järgmise tunnikese veeretasime ilma ühegi võtuta samas tsoonis. Ei aidanud landi vahetus, paiga vahetus, ega ka Tõnu valjuhäälne porisemine. Tund hiljem kulgesime edasi mere poole. Trollides. Enne punast poid venitasin teise kahese haugi paadini ja saatsin ta koju tagasi. Otsustasime ankrusse mitte jääda ja trollisime edasi. Ikka sinna punase poi poole kiskus.

Panime ennast seal ankrusse. Mõni aeg hiljem lahkusime. Mõttetu koht... Otsustasime tiksuda poist poini ja ühel hetkel tagasiteel olles Tõnu sama punase poi alt miski silikooniga trollides haugi välja meelitas. Loomulikult panime ankrusse. Ja siis läks asi päris hulluks ära. Mina loobin jigi, kala pole. Tõnu võtab viskab oma inetu kollase silikooni kuhu jumal juhatab ja mõni sekund hiljem haug otsas. Sellised 2.5 + haugid. Niimoodi viis korda järjest. Vähe närvi ei ajanud. Lisaks veel Bonderi ja Rapla meeste paat samas tsoonis trollima hakkasid ja iga minuti tagant kala välja võlusid. Mul aga mitte ühte võttu ka...

Mingi aeg hiljem Tõnul lant kinni jäi ja selle päästmisaktsiooni järel see laulupidu tal ka lõppes. Kui enne olin 2:0 juhtinud, siis olin ootamatult 2:5 maha jäänud. Jätkasime trollimisega, lõuna vajas söömist...

Paar tunnikest tiirutasime, mõned kalad mõlemale siit ja sealt. Vaikselt keeras tuule merepoolt puhuma ning lahkusime vähe rahulikematele maadele. Punase maja alt veel üks haug, aga punn. Edasi jõe poole rohelise poi all, sain veel ühe. Tasakesi hakkasin Tõnu skoorile lähenema...

Otsusime mingi hetk, et kammime teise poole ääre ka läbi. Seal mõnusad kapsaaiad. Paar võttu. Paar ankrupaika. Korraga selline paarikilone haug justkui otsas. Üsna uimaselt teda paadini kerisin ja kui korraga haugi asemel veest hoopis teist karva nägu välja ilmus hüüatasin Tõnnile, et kahva vaja. Ahven. Suur kui põrsas. 44 cm pikk. Aga kui raske - kaalu ju polnud. Kas tuli rekord ära või mitte jäi küsimusena õhku rippuma...

Pildusime edasi, kuid lisa saamata kolisime punase maja alla tuule varju. Laine jõel juba selline, et sinna mitte ei kiskunud. Passisime siis natuke tuulevarjus ja koostasime uue plaani. Tagasi piki madalat, et kuidagi Koskineni sonni jõuda. Vesi muutus aina madalamaks ja paadi taha moodustus kena mudapilv. Mingi hetk mootor juba põhja üles leidis ja tõstsin jala pisut kõrgemale. Kulgesime kuni andis minna ja siis saime ühel hetkel aru, et kusagilt valesti panime. Tupik tee. Egas midagi, tagasi sama rada pidi.

Tagasiteel aga vastu tuult ja lainet minek ning see kõvasti aega võttis. Peale pikka-pikka mässamist lõpuks suurele jõele jõudsime. Rohkem seda trassi küll ei korda. Kui sellest rännakust üldse mingit kasu otsida, siis vast selle, et tänu paarile haugile (sh. minu tänane suurim 3.2kg) õnnestus Tõnust skoori poole pealt ette rebida...

Suurel jõel tänu merelt puhuvale tuulele meeletu laine. Panime sealt kohe ajama, vaiksemaid paiku otsima ja sättisime ennast lõpuks kümne haru peale trollima. Seal kannatas vähemalt olla. Paar haugi mulle lisaks ning Tõnule ka üks. Aga väiksed teised. Kella seitsmest lõime skoori lukku (üldskoor 10:8 mulle; Tõnul muidugi teine nägemus - väidetavalt võitis see, kes viimase haugi sai:-) ja suundusime latikale. Tagantjärgi tark otsus. Ilm keeras ennast aina tuulisemaks ning suurel jõel olla poleks olnud just meeldiv.

Tonkatades kahe tunniga 5 latikat. Kolm võtsin ära. Suurime 1.99kg - no kuidagi ei venitanud kahte kilo välja, ei tea kas oleks pidanud ussi talle kurku jätma:-) Üheksast tulime tulema, sest Pootsmann pidid laulma hakkama. Kuna meil siin Rapla kandi mehed, siis kella kümnest alates oli teleka ees esirida vallutatud:-)

Ahven kaalus 1.21 kilo. Kuna veri oli välja lastud, siis nüüd loen enda uueks ahvena rekordiks ilusad 1.22 kilo. Yess. Hea kingitus vetevanalt! Äitähh!

Teiste paatide tulemused:

Meeskonnal nimega Pootsmann oli 5.3 kg suurim haug ja 1.7 kg koha. Haugi kokku umbes 15 tükki.

Segavõistkonnal Rapla kandist oli saagiks (paati ära võetud) kuus haugi. Keskpärane päev olla olnud. Kõrvaltvaatajana tundus küll, et Bonder neist kuuest ühtegi ei tõmmanud:-)