Blogid

Sügisene reis Lääne Soome - alati ei täitu kõik ootused 

Kalale, 11. oktoober 2015, 21:00
Kaks eriskummalist päeva olid moraali kõvasti alla tirinud, kuid kohusetunne ja lootus, et parim on ees, ei andnud asu ja nii sai viimaseks päevaks äratuskell lausa kella 7ks seatud.

Ilm kergelt miinuses, tuul puudus, vesi auras. Vesi suures jões 8 kraadi, mökki juures kerge jääkirme peal. Puude taga päikesetõusu hetkeks aimata oli enne kui see pilvepiiri taha jõudis. Jõe peal ei ainustki hingelist, kohalikud on ilmselt aru saanud, et nädalavahetusel midagi ei toimu.

Alustasime kivide juurest ja liikusime viskepikkuste kaupa allavoolu kuni kõrkjaääreni välja. Peksin endiselt vale mootoriõli, Ülo eelmiste päevade kogemusest viidikavärvi jigi. Üks konkreetne toks Ülol, mul paar ahvena üritust... Tunnike hiljem endiselt null kala. Kõrkja juurde välja jõudes sai lõpuks skoor avatud, ahven käis paadis ära ja leidis tee vette tagasi. Neid me ei võta. Üleeilsest alates on Ülo arvates kõik ahvenad mis alla 1.2 kilo pudinad ning neid paati võtta ei tohi. Kuna mul rekord väiksem, siis mis mul siin kobiseda:-)

Kõrkjate ankrupaigas muutus elu pisut huvitavamaks. Latikas togis üsna muljetavaldavalt, närvilisi tühihaakimisi jagus kümnete kaupa. Korra üks poiss sai ilmselt konksu seljauime taha ja tegi meetrise sööstu võtu järel, enne kui ära pudises. Üks korralik võtt veel lisaks, korralik üle kilo kala märatses mõni sekund ja kadus seejärel konksu otsast. Agressiivsuse järgi pakuks haugi. Kohast aga ei kippu ega kõppu.

Paar tundi tulutult koha pillutud, kolisime päikesepatareidega suvila alla. Parem nullitada mitmes paigas kui ühes. Siin sain kollase jigiga päeva ainukese koha – õigem oleks vist öelda mikrokoha. Venitas pikkuseks äkki paarkümmend sentimeetrit välja. Ei togimisi, ei tokse, ei rabamisi. Vaid üks haugipoiss ja ahven rikkusid hetkeks pühapäevast vaikust.

Aeg vaikselt rullide kahisedes edasi kulges. Kella poole üheteistkümne paiku tegin ettepanku trollida, millest Ülo rõõmuga kinni haaras. Teadagi miks – viis minutit hiljem kostis paadi esiosast ühtlane norin... Imelikul kombel polnud trollimine sellel reisil ühtegi kala pakkunud ja järgmised paarkümmend minutit kinnitasid veendumust, et midagi on siin jõel see sügis valesti. Kala lihtsalt pole… või ei võta … või ei oska me seda asja (ei selles nüüd küll asi pole, paadis ju mökki suurima koha ja suurima ahvena püüdnud mees:-))…või...

Olime just kõrkjate tsooni tagasi jõudmas, kui Ülo silmad lahti lõi. Ma olin tolleks hetkeks paadiroolimiseks püsti tõusnud – kole külm hakkas toolil konutades – ja samal hetkel laksas ritv korralikult kreeni ning hetk hiljem hakkas sidur laulma. Esiotsa arvasin, et küllap põhjas kinni, kuid ridva vetrumine reetis, et tegemist pole sedapuhku siiski mitte maakeraga. Ridva teises otsas olev tegelane tundus päris tõsine vastane olevat ning keerasin siduri väheke lõdvemaks. Ülo sõnas, et meelitasid lõpuks kolli välja…

Paar minutit mõnusat võitlust ja lõpuks ilmus kala nähtavale – latikas (1.3kg). Volber oli latikaparvest läbi põrutades ühe konksuga kala sabast läbi haakinud ja seetõttu ka selline korralik tants aset leidis. Suure töö tegijaks, ehk kala sabapidi otsa meelitajaks, ei miski muu kui kollane punaste triipudega jesse. Saak oli selgelt pettumus, kuid võitlus oli olnud mõnus ning ajas unises pühapäevas lõpuks ometi une silmist. Kui kevadist koha meenutada, siis tundub et vobleriga tragimine on mul nüüd juba üsna käpas:-)

Jigitasime kõrkjate tsooni veel kord läbi ja otsustasime viimaseks paariks tunniks kümne haru peale ümber kolida. Kui kala niikuinii ei võta, siis ärgu parem võtku seal. Kümne haru juures väga igav ei olnudki, ahven oli üsna aktiivne ning ründas vale mootoriõli nii isukalt, et isegi Ülo selle lõpuks otsa pani. Paar haugi lõid ka sõna sekka, rüüstates sabasid.

Kolm päeva vaid üksikuid kalu näidanud lood ärkas samuti ellu, näidates nii üksikuid kalu kui ka korralikku latikaparve. Järjekordselt pidime kahetsema, et miskit ussipüügivarustust polnud kaasa võtnud – latikad justkui ootasid välja meelitamist. Ja kuna vool oli olematu, oleks käsikaga neid meelitada ütlemata lahe tegevus olnud.

 

Jigitamine aga …Ülol selle aja sees veel üks korralik pauk paadi alt, korralik koll hetkeks otsas, enne kui plehku pääses. Väikest vandumist oli paadi teisest otsast kuulda…

 

Kella ühest tulime maha ja konstanteerisime ühiselt fakti, et kõikide aastate jooksul mil siin on käidud, nii kehva võttu sügisel ei mäletagi. Suvel veel, aga sügisel mitte. Rekordeid saime uuendatud, aga saak kokkuvõtvalt väga niru. Oleks esimesel aastal selline tulemus olnud, poleks ilmselt kunagi siiakanti enam tagasi tulnud. Seekord saime vaid ajaloolistes mälestustes olevatest suurtest saakidest lohutust otsida. Ilmselt sai meile saatuslikuks järsult külmaks läinud ilm ning liiga madal veetase. Vool oli pea olematu ning see vajutas koha võtule kindlasti pitseri. Ja nagu kiuste hakkas õhtupoole ilm soojenema ning tagasiteel koju tuli ka päike välja:-)

 

Teine kord vast paremini läheb.

Eelmiste päevade kirjeldused leiab:

http://rainfishinglife.blogspot.fi/