Blogid

Vigala jõel, kaamos kaob - kaamos tuleb, 08. november 2014 

Rain, 8. november 2014, 22:00
Reede õhtul maale.

Nii veeresingi kella kolme paiku autoga hoovi pealt minema. Kartsin küll, et selleks ajaks jõeäär kõik vallutatud erinevate peas tulukesi kandvate ühingu liikmete poolt, kuid üllatuseks polnud ei silla peal, ega ka Rumba sirgel ühtegi autot. Vaid üks masin oli eemale sügava peale sättinud. Parkisin oma tavalisse kohta ja vantsisin jõele.

Vesi endiselt madal ja üsna selge (Kasari +59 ja 5,6 kraadi). Jõgede ristumise kohas tundus Velise jõe vesi domineerivat ja hoidis Vigala savikarva voolu kinni. Olin toppinud endale vana talvekombe selga ja jope ka veel peale tõmmanud, et õhtuses vilus mõnusam olla oleks. Ilm aga oli nii soe, et peagi vähemaks riideid koorima pidi.

Ussid konksu otsa ja tonkad teele. Algus möödus üsna vaikselt - ridvad kui naelutatud paigal. Pool tundi hiljem jõudis aga kiisaparv kohale ja mõlemad ridvad said korralike togimiste osaliseks. Võtmised sellised, kus haakimisvõimalust pole, iga natukese aja tagant lihtsalt välja kerid ja kiisa otsast võtad.

Hall ilm mis õhtu lähenedes mitu kraadi tumedamaks muutus tegi korraga kannapöörde ja madalalal horisondi kohal tuli päike välja. Terve jõe äär muutus imeliselt kuldseks, maalides kollaseks nii ülejõe metsaveeru kui ka jõekalda. Imeliselt ilus pilt kestis paarkümmend minutit ja mattus seejärel uuesti hallusesse tagasi.

Näljased kiiskade hordid ründasid kuni hämarani välja, et siis kella viie paiku lõpetada. Järgnes vaikus. Ilm tumenes, kuud polnud näha. Tuul väsis täiesti ära ja kuna olin selleks ajaks ka üksi jäänud - teine auto kadus koos päikeseloojanguga - valitses jõe ääres totaalne vaikus. Ainukesena rikkusid seda vaikust mu enda liigutused ning ... kobras, kes pimedas välja tuli ja minu, kalda ning ülejõe kalda vahet traalis. Mulje jäi, et ehitas midagi, ilmselt mingit suurt mitmekorruselist onni.

Esimene lutsulaine ilmus kohale poole kuue paiku. Alguses üks valguspulgake pimeduses korra võnksatas. Korjasin kellukese juba ära, kuid järge ei tulnud. Samal ajal keegi teine juba teise ridva oma meelevalda oli võtnud. Peagi esimene paarisaja grammine lutsupoiss vees välja ilmus. Selle aasta esimene modell sai naeratus näol oma pildid tehtud ja koju tagasi saadetud. Kontrollisin seejärel üle esimese ridva ja seal otsas magas eriti väikene lutsutita.

Paar võtu algust veel, kuid jätku ei tulnud. Panin siis kummalegi ridvale ka räimetüki konksu otsa, kuid selle hais tundus üldse kõik kalad eemale peletavat. Tunnike möödus , enne kui järgmine laine kohale jõudis. Veel kaks paarisaja grammist lutsupoissi kaldal käisid ja tagasi läksid. Seejärel uuesti vaikus järgnes.

Järgmist lainet enam ära oodata ei jõudnud. Istusin kuni poole kaheksani ja seadsin ennast siis sauna minema. Aitas küll selleks korraks - täitsa mõnus oli pimeduses konutada.