Kalapüük

​Keskkonnasutused: ummuksis veekogude kalade hukkumine on paratamatu 

Kalale!, 12. veebruar 2019, 22:00
Foto: Pixabay
Talvede üks paratamatu nähtus on veekogude ummuksisse jäämine, nendivad keskkonnaamet ja keskkonnaministeerium

„Veekogude ummuksisse jäämine ja selle tagajärjel kalade hukkumine on looduslik protsess, mis teatud veekogude puhul kordub aastast aastasse. Erinevatel kalaliikidel on erinev taluvus- ja vastupidavusvõime kesistele hapnikuoludele ning üldjuhul ei hukku suurem osa kalu. Lohutuseks võib veel öelda, et loodus suudab end ise hämmastavalt kiiresti kokku võtta ning juba mõne aasta jooksul on kalavarud veekogus suures osas taastunud,“ selgitas Aimar Rakko, keskkonnaameti jahindus- ja vee-elustiku büroo juhataja. Viimasele aitab kaasa ka järvega ühenduses olevate veeteede avatuna hoidmine paisudest, et kalad pääseksid ühest veekogust teise liikuma.

Hapnik jõuab veekogudesse lahustumise teel atmosfäärist, samuti järves endas aset leidva fotosünteesi käigus. Jää tekkel ainevahetus vee- ja õhukeskkonna vahel katkeb ning kogu hapnikuga varustamine jääb fotosünteesijate kanda. Kuna sügisel veetaimed lagunevad, siis alles jäävad vetikad suudavad kasinates valgusoludes hapnikku toota selgelt vähem kui seda tarbitakse.

Talvist fotosünteesi pärsib ka järvejääl olev lumi. Näiteks 5 cm paksusest lumest jõuab läbi tungida vaid 20% sellele langevast valgusest. Nii ei lisandu paksema lumikatte korral hapnikku kuigi märkimisväärselt ka enam järves endas.

Kui hapniku lisandumine võib talvel katkeda, siis selle tarbimine mitte. Kalad on reeglina sel ajal puhkeolekus ja tarbivad muu ajaga võrreldes hapnikku kordades vähem. Seevastu on aktiivsed orgaanilisi aineid lagundavad bakterid, kes kasutavad oma elutegevuse käigus ära üsna märkimisväärse osa hapnikuvarudest. Seetõttu suureneb ummuksisse jäämise risk eelkõige madalates, kuni kahe meetri sügavustes taimestikurikastes ja rohketoitelistes järvedes. Määrav on ka veetase, sest mida vähem on järves vett, seda vähem sinna hapniku mahub ja seda kiiremini see sealt ka otsa saab.

Juba ummuksisse jäänud järves on inimesel keeruline midagi olulist ette võtta. Jäässe aukude raiumisel on kahjuks vaid lokaalne mõju hapniku lisandumisel, sest vee liikumatuse tõttu ei jõua hapnikurikkam vesi eemal asuvate veeorganismideni. Miinuskraadide puhul kipuvad jääaugud ruttu kinni külmuma ning nende pidev lahti hoidmine on üsna töömahukas.

Kunstlik õhu pumpamine jää alla sobib pigem väiksemate veekogude, näiteks kodutiikide jaoks. Suuremate veekogude puhul on õhu otsene pumpamine võrdlemisi ebaefektiivne ja üsna lokaalse mõjuga. Loomulikult võib fotosünteesi soodustamiseks iga inimene oma kodutiigil või väikesel järvel jääd lumest puhastada, aga see on üsna töömahukas, sest tulemuse saavutamiseks tuleks lumevabana hoida vähemalt pool järve jääkattest.

Inimene saab aga seda rasket perioodi aidata üle elada, kui väldib jääl mootor- või maastikusõidukiga sõitmist, mis tekitab liigset müra ja vibratsiooni, põhjustades omakorda stressi jää all elavale vee-elustikule, suurendades seeläbi nende hapnikuvajadust.