Uudised

Milleks on vaja Eesti Kalastajate Seltsi? 

Kalale!, 9. mai 2014, 19:05
EKS-i juhatuse esimees Jaanus Tamkivi | Foto: Aivar Kullamaa EestiKalastajate Seltsi sünd sünnitas harrastuskalastajate seas tuliseidvaidlusi. On pooldajaid, on vastalisi, koguni vandenõuteoreetikuid…Seltsi juhatuse esimees Jaanus Tamkivi räägib, mis imeelukas seeEKS õigupoolest on. JaanusTamkivi leiab, et EKS-i sünni ümber puhkenud kirgede torm on igatipositiivne – kui arutatakse, siis järelikult pakub asi inimestelehuvi.

EKS-i juhatuse esimees Jaanus Tamkivi | Foto: Aivar Kullamaa
EestiKalastajate Seltsi sünd sünnitas harrastuskalastajate seas tuliseidvaidlusi. On pooldajaid, on vastalisi, koguni vandenõuteoreetikuid…Seltsi juhatuse esimees Jaanus Tamkivi räägib, mis imeelukas seeEKS õigupoolest on.

JaanusTamkivi leiab, et EKS-i sünni ümber puhkenud kirgede torm on igatipositiivne – kui arutatakse, siis järelikult pakub asi inimestelehuvi. Kui harrastuskalastajaid ühendava seltsi teke jätaks inimesedükskõikseks, oleks asi sootuks halvem. Aga nüüd asja juurde.

„Üleriigiliseseltsi ülesanne number üks on kalastuspoliitilistel teemadel omasõna sekka öelda. Me peaksime suutma oma seisukohad koondada javälja öelda. Et see siin on Eesti Kalastajate Seltsi seisukoht japalume sellega arvestada,“ põrutab Tamkivi.„Keskkonnaministeeriumil seisab ees uue harrastuspüügi arengukavakoostamine. Selge on see, et peaksime suutma panna kokku omatöörühmad, kes saaksid minna neid teemasid läbi rääkima, seltsiühiselt kujunenud seisukohti esindama ja nende eest seisma.

Mison peamised probleemid, mille lahendamiseks peaks selts riiklikultasandil kaasa rääkima?

Üksprobleem on kindlasti siseveekogude ja ka mererandade puhul vee pealepääsemine. Meil on küll seadusega ette nähtud avalik rannariba,aga sageli on see maaomanike poolt kinni pandud ja tuleb ette sedagi,et erinevate omanike kinnistute vahelt ei olegi võimalik veekogunipääseda. Sageli on nii, et harrastuskalamees ei pääsegi veepeale. Teine probleem, mis varem või hiljem tõuseb, onressursiküsimus – kalavaru säilitamine jätkusuutlikuna.Kalastajate hulk kasvab varem prognoositust kiiremini, püügisurvekasvab pidevalt ja küsimus on selles, kuidas kõigile kalastajatelepüüki võimaldada.

Kuidasnäiteks jahimehed oma asja riiklikul tasandil ajavad?

Olinneli aastat keskkonnaminister. Nägin väga selgelt, kui tugevkeskorganisatsioon on jahimeestel. See esindas väga tugevaltjahimeeste seisukohti ja me töötasime jahiseaduse kallal neliaastat, kuna läbirääkimised jahimeeste esindajatega olid vägaintensiivsed ja neil oli alati oma seisukoht lauale panna.

Harrastuskalastajateesindatus on seni olnud väga juhuslik. Aga tugevast, arvukaliikmeskonnaga ja hästi organiseerunud huvigrupist ei saa keegi, kaministeerium, üle sõita.

Kardetakse,et mingi väike seltskond hakkab seltsi kaudu suurele seltskonnaleette kirjutama, mida teha võib ja mida mitte.

Tegelikultütlevad seltsi kaudu ju kalamehed ise, missugused arengusuunadvalida ja millises suunas liikuda.

Kuidasikkagi jõuab Põlvamaa kalamehe hääl seltsi kaudu riigiisadeni?

Seltsilon põhikirja kohaselt üldkoosolek, kust see hääl jõuab volinikekoosolekule, sealt edasi tuleb nõukoda, kuhu oleks kaasatud kaklubide esindajad ja siis seltsi juhatus, kes peaks töötamaalatiselt, ka siis kui suured koosolekud koos ei käi. Nii see häälpeaks liikuma.

Seltsion nimetatud koguni ärimeeste ja poliitikute vandenõuks. Mida sellekohta kosta?

Agamis selle vandenõu eesmärk võiks olla? Vandenõukahtluse korralpeaks alati kõigepealt mõtlema, mis võiks olla vandenõu eesmärk.

Arvatakse,et vandenõu üks eesmärke on veekogude majandamise „lükkamine“erakätesse…

Agaselleks ei oleks ju vaja mingit seltsi teha! Milleks sel juhul seltsivaja oleks? Mina leian, et Eesti Kalastajate Selts oleks selle kohapealt vaadates üks väga tülikas organisatsioon. Sest seltsiliikmed ei pruugi ju selle „lükkamisega“ leppida.

Etveekogude majandamine erakätesse suunata, on vaja teha riiklikultasandil otsus. Ja ilma seltsi olemasoluta, kui pole kedagi, keskalastajate seisukohti selgelt ja jõuliselt koondaks, oleks seesuunamine oluliselt lihtsam.

Ühesõnaga– hirm, et lihtne kalamees peab hakkama varsti jõe äärdepääsemiseks täiendavalt pileteid ostma, on asjatu?

Tänaselpäeval karta, et veekogude sulgemine või teatud seltskonna jaokskinni panemine oleks seltsi eesmärk, küll ei maksaks. Kui arengpeakski kunagi sinna välja jõudma, siis see võib tuleneda sellest,et harrastajate arv kasvab edasi sama jõuliselt ja püügisurveveekogudele muutub liiga suureks. Täna on meid 300 000, aga kuiviie aasta pärast on harrastuskalastajaid juba 400 000, lisaksveel lätlased… Nii võib ühel hetkel tekkida küsimus, et kuidasveekogusid selliselt majandada, et üldse oleks mõtet kalale minna.Keegi ei taha ju kalale minnagi kui teab, et ühtegi kala ei saa.Seega – üks arengusuund, mida tuleb tõsiselt läbi arutada, etkas veekogu võiks majandada rentnik.

Seeon väga tundlik teema…

Saanaru, et see on väga tundlik teema mida justkui ei tohikski arutada,aga ma siiski ütlen, et me peaksime suutma tulevikuvisioonid läbimõelda ja paika panna. Meil pole mõtet pead liiva alla peita.

Teinevõimalus on lasta veekogusid majandada riigil püügiõiguste kaudulaekuva raha eest, olukorda kontrollida ja vaadata, kas kalavaruhoidmiseks ja taastamiseks piisab tänastest harrastuspüügitasudest. Kalavarude taastamine on väga kallis töö. Täna ei oleolukord kriitiline, aga see teema tuleb ja me peame olema selleksvalmis.

Kaskalamees suhtub mõistvalt, kui talle öelda, et nüüd on vaja tõstatasusid ja laiendada piiranguid?

Inimesedon erinevad ja kui seltskond on suur, on ka palju erinevaidseisukohti. Aga me peaksime suutma kujundada seisukoha, mis onvaldav. Ja nägemuse sellest, millise tee me valime. Võime valida kasellise tee, et me mitte midagi ei tee. Ka see on variant, aga ma eiusu, et see aktiivseid kalamehi pikemas perspektiivis rahuldab.Kindlasti mitte!

***

LOEJaanus Tamkivi intervjuud täismahus Kalale! mainumbrist!