Uudised

Norra kroonikad osa 2 

Kalale!, 3. juuni 2008, 21:49
. . .

-Roota podjoom!

Magamistoast kostab sõimu ja mu peast lendab napilt mööda Värska pudel.

-Sa ei mõista ka inimestel magada lasta!

lõugab Arx. Tõuseb siiski üles, tatsab kraani juurde ja joob esimese hooga pool kogu Norra veevarudest endale keresse. Istub siis lõõtsutades tugitooli, vaatab mulle tigedalt otsa ja valab endale klaasipõhja kena sõõmu Aramist. Pole just mitte kõige halvem päeva algus mõtlen ja toon endalegi kapist klaasi. Mõnda aega valitseb pühalik vaikus. Viskame veel ühed lipsu taha ja ootame, kui veri kenasti käima hakkab. Vahepeal on ka Ago ennast voodist välja lohistanud ja kohvi hakkama sättinud. Nüüd patseerib ta Igor Nettodes mööda tuba ja demonstreerib oma võlusid. Pärin, et kuhu täna minna? Vastus on, et ei oska öelda, proovige L-i, seal oli kala ikka liikunud. Üldiselt pidi suurt kala lähedal vähevõitu olema. Samas aga mõned päevad tagasi oli siinsamas sadamast välja sõites esimese nurga taga Arxil kogu mäng koos 300m nööriga läinud, nii et polnud tagasigi vaadand. Ühesõnaga, otsida tuleb.

Sepa on oma paatkonnaga juba kadunud, kui me ennast alles minekule sätime. Arx ja Ago ei tea üldse, kas nad täna peale lähevad. Nädal, mis nad juba enne meid siin olnud, on oma jälje jätnud. Egas midagi, tuuritame meiegi sadamast välja ja võtame kursi L-ile. Ilm on täna lausa super. Vaikne loks, tuult ja ookeanilainet pole. Taevas on üksikud pilveräbalad, ookeani pole ma aga nii sinisena veel näinudki. Proovime tee peal paaris kohas, kus läinud kevadel kena kala oli saadud, aga ei midagi. Saan vaid ühe kilose tursa ja pisikese punaahvena, Kiiweril pole sedagi õnne. L-i otsa juurde jõudes näeme vee kohal tiirutavat kajakaparve ja sõidame õhinal sinna. Laseme paadi triivi. Vett on all oma kakskümmend viis meetrit. Saadame saidarakendused alla ja juba pooles vees käib läbi ridva mõnus põps. Kerin nööri sisse ning kahe konksu otsas on nii paarisajased saidapõnnid. Sama on ka Kiiweril. Jätame mõned kalakesed ussile söödaks ja lõbustame ennast mõni aeg pisisaidade kiusamisega. Vahepeal tuleb neid lausa kolmekaupa.Istun vööripingile ja vaatan niisama seda Põhja-Norra ilu. Sügisvärvides mäeküljel askeldavad lambad, fjordi kohal ajavad kisavad kajakad taga merikotkast, kes neilt vist kala pihta on pannud ja nüüd kiskõridest välja tegemata lendab rahulikult oma pesa poole.

Kerime oma riistad kokku ja liigume rohkem sügavamale. Kiiwer vaatab hoolega kajaloodi ja teatab umbes 50m sügavuse peal, et midagi nagu oleks all. Asutame ennast püüdma ja varsti saab Kiiwer paarikilose täpitursa. Ka mina saan ühe tursa, aga Kiiwer kirtsutab nina ja ütleb, et see pole ikka päris see.

-Ei noh, kui ikka kümmet paltust tunnis ei saa, siis pole see nagu õige Norragi.

Narrin teda. Too ainult nohiseb omaette ja kamandab riistad välja.

-Kuhu edasi?

-L-i teise otsa.

Kohmatakse mulle vastuseks juba lendab meie paat üle peegelsileda fjordi. Lonksan Kurge ning hammustan võileiba peale. Kiikan vahelduseks kella. Kolm tundi on pea märkamatul kadunud. Proovime L-i otsas madalas, aga ei tonksugi. Sõidame siis umbes kilomeetri välja ookeanile ja asume kala otsima. Saame vaevalt mõne minuti tuuritada, kui kajalood seitsmekümne meetri sügavusel, pooles vees suurt kalaparve näitab. Et vahepeal on kerge tuuleke tõusnud ja triiv on päris korralik, sõidame sadakond meetrit ülespoole ja hakkame pihta. Kajalood ei valetanud! Pooles vees käib korralik pauk, teine ning kolmaski veel. Sidur hakkab ka jõnksukaupa srtsutama. Tõstan ja kerin, annan vahepeal järgi, jälle tõstan ja kerin. Vaatan Kiiweri poole, seal toimub sama. Toimetan himuga edasi, ridvast käib jõnks läbi ja kerimene muutub pisut kergemaks. Sama kordub veel korra ja lõpuks jõuab paati üks saida, nii umbes paarikilone. Kiiweril, kui kogenud Norra hundil läheb paremini, tema tõstab paati samasuguste saidade duubli. Laseme õnged uuesti püüki ja kordub sama. Pool tundi saame korralikult rabeleda, nii et nahk märg ja selg lööb pilli. Kiiwerilgi hakkab tuju paranema ja ilmse mõnuga kohmatakse sealtpoolt:

-Norra, raisk!

Jaa, kaif missugune. Võin kinnitada, et vedada üles rakendust, mille otsas on neli üle kahekilost saidat, on tõesti midagi. Üks sajaliitristest kalakastidest on juba ammu täis saanud. Püüame vaid oma lõbuks ja laseme ka kolmesed saidad kivinäoga tagasi. Teist kasti hoiame suure kala lootuses tühjana.

Kajalood on ka põhja lähedale kala hakanud näitama ja nii üritame lanti kuidagi saidaparvest läbi sügavamale saada. Võtame saidarakendused otsast ja jätame ainult landi. Kiiwer paneb lisaks landile ka fileetüki otsa. Kuidagi pusides ja raputades õnnestub landi otsast saidad ära saada, üks võmalus on nöör täiesti lõdvaks lasta ja oodata, kui saida ise otsast ära läheb. Peab ikka paksult seda kala all olema, sest ühe laskmise ajal käib otsas neli-viis kala. Kiiweril läheb fileetükiga varustatud landiga vähe hõlpsamalt see üritus korda ja peagi saab ta mõned ussid. Isegi üks viiene tursk tuleb paati. Üritame ühendust saada ka Sepa paadiga, aga nii telefonid, kui lällar vaikivad.

Oleme rahmeldanud juba paar tundi ja otsustame triivida veidi teise kursiga, nii paarsada meetrit kõrvalt. Peagi näitab kajakas taas all kala. Vaevalt on Kiiweri lant pooles vees, kui ridvast käib tõsine pauk läbi ja terava sööstuga veetakse poolilt paarkümmend meetrit nööri maha. Jään põnevusega vaatama, mis edasi saab. Kala on tugev, aga nagu Kiiwer ütleb, tursk pole ta mitte. Liiga järsud on ta sööstud. Visalt tuleb ta ülespoole tehes vahel pikki rullisirinaid, aga kümnekonna minuti järel on vees näha korraliku kala läikivat külge. Veel paar minekut sügavasse ja lõpuks tõstan kala paati. Saida! Kaal näitab ligi kaheksa kilo. Kiiwer särab nagu prillikivi. See peaks meie pundi saida rekord olema! Laseme edasi ja kohe on mõlemal suured kalad otsas. Pärast korraliku madinat tõstab Kiiwer paati samaväärse kala, minu oma pääseb veidi enne paati minema. Mõni aeg tuleb jälle neid pisikesi kahe-kolme kiloseid, siis pääseb mul kaks korraliku järjest minema, Kiiwer saab aga veel ühe pea kaheksase. Kirun omaette ja taipan liiga hilja sidurit lõdvemaks sättida. Saida suu on suhteliselt õrn, suurega tuleb ettevaatlikult talitada. Saan siiski pika meelitamise peale ühe viiese lõpuks kätte. Hea meel on sellegi üle. Oleme märkamatult üle saidaparve libisenud ja landid hakkavad põhja pääsema. Saame mõned ussid ja lõpuks veab ka minul. Peale väikest rammukatsumist tõstab abimees paati päeva rekordkala, kaheksa ja poolese tursa, mille üle on mul juba tõeliselt hea meel. Loksume veel mõnda aega, aga peale paari lutsu ei tule rohkem midagi.

Saame lõpuks ka Sepaga ühendust. Nad on suurema eduta tiirutanud kuskil oma kohtade peal. Keerame paadinina kodupoole. Väljas hakkab tasa juba hämarduma, kui paadisadamasse jõuame. Kalarooklas on päris lõbusalt rahvast. Lohistame oma kalakastid uhkelt sellesse summa. Tuleb välja, et meil on täna tõesti õnne olnud. Kuigi mingi väljamaalaste punt on ka ühe kolmeteistkümnese tursa saanud, pole kellelgi nii rikkaliku saaki, kui meil ette näidata. Randa popsutab ka Sepa. Näitame oma kalad ette. Saidad teenivad ohtralt vanadelt olijatelt kiidusõnu. Mind toob Sepp aga kiirelt maapeale.

-Konn!

Kohmab ta mu tursa kohta. Fileerime oma saagi ja kobime majja. Peale prisket õhtusööki toob Tomek välja paar Saaremaa sedasamustkit ja meie nõupidamine saab ruttu hoo sisse. Sepa võtab oma läpakas lahti kohalikud merekaardid ning peale väikest vaidlust võetakse vastu otsus – homme läheme Banaanimadalikule, seal on suur tursk!Edasi läheb kõik nagu tavaliselt. Võtakse viint ja mängitakse kaarte. Ei mäletagi, mis hetk ma magama kobin. Hommikul ärkan aga värskelt ning looturikkalt, et täna on SEE päev...