Uudised

Kuidas me Ameerikas kalal käisime 

Kalale!, 10. märts 2008, 20:35
 

Ütlen kohe välja, sellist suurusehullustust pole mina veel näinud ega oleks ette ka kujutanud, kõik peab siin Ameerikas olema SUUR- söögikorrad, mahutid, autod, inimesed ja ka kalad, kuid see viimane oli ju meile väga tähtis ning selleks me siia ju tulime, et sellest naudingut saada. Ausalt öeldes harjub suurusehullustusega kiiresti ning peale kolme nädalat tundus juba päris huvitav, kuid siiski kuskil mõttesopis hingitses tahtmine ruttu koju, armsasse Eestisse tagasi tulla. Tore on elada ja naljatleda, et kui palju üks või teine megaauto bensiini (nende gallonite, miilide, ruuttollidega saime me palju matemaatikat higistada) jõuab kilomeetris ära raisata, mitu mõtetut liitrit näiteks Pontul (teatud auto hellitusnimi) vahel on või miks on normaalne, kui kolme kilogrammine hamburger võetakse üksinda süüa ja kaks kolmandikku sellest lendab prügikasti. Veel tundub imelikuna kohalike elanike liikumine, siin ju jala ei käida, kuigi on olemas perfektselt välja ehitatud kõnniteed ja kui satudki jala poodi minema, siis peatatakse koheselt auto kinni ning küsitakse, ega midagi juhtunud pole, äkki vajate haiglaravi? Poes seevastu ootab sind ostukorv, millele on juurde monteeritud iste, et sa jumala eest püsti ei pea seisma, letilt leiad sisseehitatud mootoriga mõõdulindi, mööblipoest riidekapi, kus valib ülikonna värvile lipsu automaatika, köögi kraanikaussidel on sisse ehitatud isepuhastus ja jäägilõikurid enne äravoolu ja palju muud imekspandavat . Üldiselt elab siinne inimene mõttes, kui väga tark, nutikas ja maailma naba, aga kas ikka nii see on, elatakse ju ikkagi väga priiskavat elu, tootmine on riigist välja viidud, strateegiline naftatöötlus on vananenud, aga see on juba poliitika ning ei tahaks sellest enam pikemalt rääkida.

Igal juhul imestasime seda elu paar päeva ning siis kulgesid mõtted kalapüügile. Kuna vähemalt selles osariigis bussi- ja rongiliiklust ei tunta, siis pidime esimese asjana auto rentima. Viimane koos kindlustusega kolmeks nädalaks maksis 2000 dollari ringis, seevastu rõõmu tegi meile ebaharilikult odav bensiini hind - 8 krooni liiter ja ega me autot ei hellitanud, kahekümne päevaga sõitsime kaks osariiki läbi umbes 7500 kilomeetrit ning kahtlemata paar korda ka üle nüüdseks kokku kukkunud katastroofsilla Minneapolises.

Esimesel päeval rendiautole vähe suuremasse linna järele sõites hakkas kalaõrritus esimese järve äärest mööda sõites pihta, nimelt nägime autoaknast teega paralleelselt kulgevas kraavis kalade kudemist. Sellised poole meetrised seljad olid veest väljas ja me palusime autojuhti peatuseks, kuid viimane lausus tuimalt, see ju nii tavaline, tulete tagasi linnast, siis tehke mis tahate, kasvõi ujuge nendega koos. Me olime nii tsapsu täis, et esimene asi oli tagasitulles sama koha peal seisma jääda ja loota midagi veel näha. Pilt, mis avanes, oli midagi ebaharilikku, kõikjal teeääres vedelesid suured 5-10-e kilosed torkeaukudega karbid surnult maas, vees käis aga kudemine, vesi vahutas ning jõgi tundus ühe suure pesumasinana. Kuid miks sellised suured kalad olid jäetud kaldale surema, vastuseni jõudsime peagi, ja sellest pajatas abivalmilt lähedal asuv vibuga kalu küttiv kalamees? Nimelt karpkala ei ole paljudes maailma maades aksepteeritav söögikala, ta sööb teiste kalade toidu eest ära ning Ameerika priiskava elu juures ei tehta temast ka tööstuslikku kalajahu nagu seda Austraalias tehakse, seega tapetakse neid kaootiliselt ja jäetakse surema suvaliselt, mis vähemalt meile jälle mõtteainet valmistas.

Kuid kalad olid võimsad ja loomulikult tekkis tahe ise ka neid kätte saada. Algul proovisin käega, kuid üks käsi ei suutnud sabast ümber haarata ja seega pidi riided seljast võtma ning haigutavasse mutta ronima – mina polnud selleks võimeline. Kogu selle sulina peale oli Sören end nii üles kruttinud, et viskas riided seljast ja sööstis 15-kraadisesse kevadisse jõkke kaanidele ja kõikvõimalikele puukidele söödaks (sealsed puugid olid samuti ju suured ja neid korjasime neli tükki endalt küljest, aga hammustada nad ei jõudnud, siis oleksime vist juba muru altpoolt vaadanud). Oh seda õnne, kui Sööreni pea ilmus ühe roostikuvahelise mätta alt välja karjudes: käes, käes ja kuskilt rinnaalt hakkas aimatavaid jõulisi laineid tulema. Kala oli vaja kõvasti kahe käega kinni hoida, isegi siis, kui põhi alt aeg ajalt kadus ning ainult tagumikku oli näha. Lõpuks oli siis mees õnnelikult kaldal ja palus: tee pilti, tee pilti ja eks selle tõestuseks siis see tehtud saigi – õnnelik oma karbiga. Meil aga hakkas kalakesest kahju ning lasime õnneliku vette tagasi, et viimane saaks oma pulmamängu jätkata.

Ah jaa, egas spinningut ei julenudki ennem lähedal asuvas järves loopima hakata, kui püügiload tehtud olid, ja õieti tegime, sest juba esimese viskega järgmisel päeval istus looduskaitse serif tukiga seljataga ning nõudis luba. Ta oli nii konkreetse välimusega, et ainult üks vale liigutus ning lõpplahendus oleks hullem olnud kui sealne puugihammustus, veendunud aga, et meil on luba olemas, läks jutt sujuvalt kalapüügile üle, kutsusime Eestisse ning tegime käeraudadega arreteerimise naljapilte.

Kuuajaline püügiluba selles osariigis maksab 60 dollarit, mis teha, nauding maksab.

Tasapisi hakkasime siis kohalikelt kalameestelt infot välja pressima ja asi andis lootust, üks vana oli nii jutukas, et rääkis terve eluloo ära ja tal oli millest rääkida – perfektselt meenutas ta 50-id mingi tööülesannetega Venemaa Siberis, sellele järgnes Vietnam, Afganistaan, Kõrbeliiv, kõik tormid ja lahed ning kui vaatasime veel vennikese lõikearme täis näolappi, millele lisandus peaaegu poole tunniga suitsetatud sigaretipakk, siis veendusime mehe tegudes. Oli, mis oli, aga üks asi siin maamuna peal üllatas ka teda, nimelt oli Sööreni spinning tol hetkel autos ning ta pakkus lahkelt oma vaba spinningut Söörenile, et tehku tema vastas sillaotsast viskeid ja suured haugid muutkui tulevad. Muidugi sellise kihutise peale haaras viimane spinningu ja viskas mingi mõttetu ühe taalase kummilutu järve poole sügavikka. Juhtus aga see, et võõras spinning hakkas tõrkuma, tekkis mingi sasipundar ning selle lahti harutanud, oli kummilutu viie meetri sugavusele vajunud ja istus põhjas kinni nagu vana mees. Mida teha, piinlik lugu, vanamees seevastu - „tõmba puruks, tõmba jõuga ära muretse, mul lutusid terve kohver ja kodus veel kastitäis ning poes terve auto koormatäis ja rahas pole probleemi, saan pensionit ja kolmekordseid invaliidsustoetusi jne.“, kuid Söören oli tšentelmen, kooris riidest lahti ja valmistus landile järele minekuks. Vana röökis nagu ratta peal, et selles järves pole keegi ujumas käinud ja põhi on üliteravaid põhjakarpe täis ning üleüldse ootab teda ees põrgu. Söören ei teinud sellest aga kuulmagi, kui lant on vaja tuua põhjast ära, siis ta tuuakse, lihtsalt nii on põhimõte. Mõeldud, tehtud, Söören laskus läbipaistmatusse ja üsna jahedasse vette, haaras jõhvist ning ujus kinnijäänud kohani, püüdes lanti vastassuunas välja sikutada, kuid asjata. Siis järgnes sukeldumine, kolmkümmend sekundit vaikust ja veepinnale ilmus näost punane, siniste huultega ja kohutavate lõikehaavadega kätel hirmunud Söören. „Ära tõin“, koristas viimane ning kuskilt eelviimase ja väikese näpu vahelt ilmus nähtavale aimatav tuttav kollakas verine kummilutu. Andnud täiskomplektse spinningu vanale tagasi, jäi ta meie lahkumist oma klaasistunud pilguga põrnitsema kuni vaateväljast üle mäe autoga kadusime ja kes teab, võib-olla põrnitses veel mõne minuti või tunni tühja maanteed peale meie lahkumist lisaks.

Edasi läks reis kõige tähtsamasse kohta – kalatarvete poodi. Kahe tunnisõidu kaugusel jõudsime piirkonna ühte tõsisemasse kala- ja tahitarvete mekasse „CABELAS“. Oli seda vist 4-5 tundi, kuid kõike ei suutnud silm haarata. Siin oli asju igale maitsele, järgnev toob välja jällegi ameerikaliku suurusehullustuse, sest paadil alla 200 hobujõulist mootorit üldse ei kasutata, lisaks sai poes ka kohalikke kalu hiigelakvaariumis jälgida ning nende toitmist. Eriti hämmastas ühe kuue kilose haugi ülbus napsata ära vigastatud eluskala otse teise röövkala (vist oli koha) nina eest. Samas üks kilone ahvena taoline suursuu jälgis pingsalt kilpkonna tõusvat liikumist veepinnani, oleks sealt ainult üks vale jalaliigutus tulnud, siis oleks kilpkonna suhtumine ümbritsevasse kardinaalselt muutunud. Hämmastavaim üllatus aga tekkis kassas, nimelt valinud hea hinna (5 dollarit tk.) poolest terve hunniku lante välja, küsis kassiir makstes, et kust poisid pärit? Saanud vastuseks, et oleme eestist, hakkas viimane naerma, tean küll seda maad, vaadake palun kus Teie ostetud landid pärit on ja tõepoolest suureks üllatuseks lugesime kõikide Rappala lantide tootlamaaks tagant välja eesti. Hiljem avastasime, et meil toodetud lante müüakse peaaegu üle terve ameerika, tõdesime head müügitööd.

Üldiselt on huvitav see, et sealse osariigi elanikkonna esivanemad on pärit 90% Rootsist, Taanist, Norrast, Soomest ja seega kursis meie oludega (paljud teadsid sündmusi Pronkssõdurist) ja võtsid meid rõõmuga omaks nagu kaasmaalasi. Mustanahalisi on aga selles kandis muu maailmaga ebanormaalselt vähe – ainult 3%.

Saime siis müüjatelt teada ülejäänud kohalikud kalatarvete poodide ketid, kus püüda, mida püüda, mis on huvitav jne. Sõelale jäi kaks väljakutset – Missouri jõgi ning Mustade Mägede mägijärved ning -jõed. Autole paak täis joodetud, kohalikus diskoteegis enamjagu ülesöönud piigasid kiibitsetud, asusime varavalges 700 km-sele reisile läände mägedesse. Ajaloost niipalju, et seal asus viimane tõsine indiaanlaste lahing väepealiku Crazy Horse juhtimisel ning kes mõrvati reeturlikult noaga selga. Selle lahingu ja üldse indiaanlaste meelevalu leevendamiseks raiuti pealiku kuju koos hobusega lähedalolevasse kaljusse. Projekt ise on kolossaalne, graniiti on raiutud 200 meetri kõrgust kuju juba üle 60-ne aasta ning töödest valmis ainult 10 protsenti.

(pilt)

Viimane on vastukaaluks Ameerika uhkusele – suhteliselt lähedal asuvale nelja presidendi kaljuportreele.

Sõit mägedesse kulges üle madala ameerika baasplatoo, mis peale peaaegu kilomeetrise laiusega Missouri jõe ületamist tõusis kõrgplatooks ja mida enam läände, seda mägisemaks. Ületades Missouri jõge jooksis suu vett seal olevate veel mitte püütud kalade pärast, kuid rahustas asjaolu, et mõne päeva pärast oleme siin tagasi ja kõik kalad on meie. Kohale jõudsime mägedesse öö pimeduses ning isegi väikest drinki polnud mahti enam kohalikus pubis teha.

Järgmisel hommikul Rapid Cityst startides leppisime esimeseks suunaks mägijõed ning ohvriks – forell. Mägedes sõites üles – alla pidi kogu aeg neelatama kõrguste vahe pärast, hullem kui lennukis. Korra peatusime ühes külas (kolm maja) kõrge kaljuseina all. Tundus, et aeg oli 50 aastat peatunud ja kõik näis nagu vanas metsiku lääne filmis, olemas oli kitsarööpmelise raudtee jäänused koos sillaga, kõrts koos vedrutavate ustega ja palk hobuste sidumiseks, kasiino kaardilaudadega ja võõrastemaja rõdudega, kus oli ideaalne võimalus mõnele paharetile hirmutamiseks kuul lendu lasta. Turgutanud end kohviga saime müüjalt vajalikku infot ühe asjaliku mägijõe kohta ning lõpuks vajuski meie auto esikumm tumedasse graniitpuruga jõelammi. Valisime tagasihoidliku varustuse õlale ja ülesvoolu minema. Veidi ülevalpool ühel puusillal märkasime veel üht kalameest ning nüüd tuli kiirelt asja kaema minna, et häkki saab midagi näha, teada. Vennike püüdis rahulikult taliõngega silla alt forelle ning jagas lahelt meile kohalikke nõkse. Õng oli varustatud ainult tina ja konksuga, söödaks aga kasutas meile imestuseks lõhemarja. Jõeke oli selle koha peal umbes meetri sügavune ja kuigi oli kristallselge veega, võis kiires voolus ähmaselt märgata ainult suurte põhjakivide kontuure. Lastes konksuga varustatud marjatera vette ja nagu oli see vooluga mõne meetri allapoole kandunud, ilmus ei kuskilt välja umbes 800 grammine forell ning algas sõit siia, sinna, mis enamasti lõppes kalamehe kotis. Saanud kaheksa sellist kättel, sidus kalamees oma asjad kokku, rääkis mingist lubatud limiidist ja läinud ta oligi. Olime nõutud, proovisin samuti oma pöörlevat allavett lasta, kuid tulutult. Siis taipasin, et ju tahab sealne kala midagi muud ja proovisin pisikest voblerit, see mõjus, hiljem loopides sai neid üksteise järel välja nopitud ning loomulikult tagasi lastud, kuid ilusaid me sellega kätte ei saanud. Mõnes kohas istusid kilosed forellid suisa 10-ne sentimeetrises vees, kuid landile pöörasid vaid ainult niipalju tähelepanu, kui ainult liigutasid end pool pööret. Igal juhul jätsime nende suurte isendite püüdmispsühholoogia teistele mõtlemiseks ja jätkasime reisi, et proovida õnne mõnel mägijärvel.

Taas liikusime üles, alla (kõrguste vahe kõikus kuni kahe kilomeetrini) ja jõudsime järskude kallastega Pühajärve suuruse järve juurde, hiljem saime teada, et sügavus selles järves on üle 60-ne meetri ning praegusel aastaajal on järve veetase vähemalt 10 meetrit alla normaaltaseme. Esmalt sattusime ühele ujuvale paadisillale, kuid kuna see oli iga viie meetri tagant pikkade trossidega lähedaloleva metsa puude külge kinnitatud, siis tegi see landipildumise võimatuks, küll aga kummilutut edasi tagasi vedades saime üsna huvitavaid reaktsioone kätte ja ennäe, põhjast ujus pinnale uudistama meie vana tuttav – ahven. Hiljem teisest järvest sai Söören neid ujumise kohast liivapealselt mitu tükki kätte, tavaliselt aga ahven nii lõunalaiusele ja sooja vette ei trügi. Imestama pani veel heaoluühiskonna muretu elu, nimelt polnud me selle järve ääres näinud ühtegi hingelist, kuid kõikdes kaatrites olid mootorid, spinningud, akude pealt toidetavad televiisorid ja isiklikud asjad laiali ja paistab, et kellelgi ei tule mõttessegi midagi varastada. Hiljem saime teada, et selles piirkonnas on kuritegevus üks maailma madalaimaid – 0 %, üks kohalik politseiseriff meenutas, et kümne aasta jooksul olevat vist üks väike insident olnud kunagi. Loomulikult käis vestluse juurde jälle pikk kalatarkuste vahetamine, fotoseeria libaarestimisest - üldiselt nalja nabani.

Sillalt lahkunud, valisime kaugemal välja ühe huvitava ja seksika lahesopi ning jätsime auto kuivanud järvepõhja seisma, kusjuures sealne kevadel kasutatav paikne paadisild oli eemal 6-7 meetrit kõrgemal. Alustasime loopimist väikese vobleriga ja see oli elu kaif, peaaegu iga viskega oli kala otsas, me lausa röökisime õnnest, jooksime nabani vette ja tagasi, see oli võimas. Kalu oli küll erineva suurusega ja eri välimusega ning mõni läks suisa landiga (trossi eiramine oli viga), kuid ühel momendil oli järsku klõps ja püüa nagu kaevust, päike paistis lagipähe, kuumust üle kolmekümne ning kalavõtt lõppenud nagu noaga pühitult.

Kalaretk jätkus, järgmine sihtpunkt oli ilus metsa sisse mässitud keskmise suurusega järveke. Vesi oli taas väga läbipaistev ning seal valitses range kalapüügi kord, nimelt ei tohtinud seal ühtegi alla neljakümne sentimeetrilist kala kaasa võtta, seega tuli väiksemad tagasi lasta, mida meie aga meeleldi ka tegime. Suuri sealt ei saanud, kuid huvitav oli vaadata kuidas vobler sügavalt viie meetri pealt hakkas vastu kallast üles tulema ning siis sööstis mingi imelik kala järjekordse kivi alt saagile kallale. Aeg -ajalt üllatas veel mõne tagasihoidliku forelliga, kuid järvele oli ring tehtud ning mõtted vaikimisi uitasid juba järgmises päevas – kohapüük Missouri jõel.

Pimenes kiiresti, hakkas veel vihmagi sadama ning eesolevad 500 kilomeetrit kujunesid üsna väsitavateks, kohale jõudsime vist kuskil kahe ajal broneeritud Motelli ning kukkusime nagu laibad.

Piinav telefoni kõne aga lõikas läbi kõrvade kella kuue ajal ja närviline giid, teejuht ja kes ta ka veel ei olnud, teatas meile, et tulgu nüüd kiiresti välja ja hakaku liigutama, muidu võime kohadest und näha. Sassis peaga ajasime end ülesse, Söören krahmas fuajees endale topeltkohvi sisse, mina aga seevastu vastasin ühe korraliku topeltviskiga, kuna autorooli pidi sellel päeval Söören ohjelduma.

Olgu märgitud, et teenus giid-kalamehega, tema paadiga, söötadega, täisteenindusega, püügilubadega, öömajaga läks meil maksma üle 500 dollari, kuid asi vääris seda ja sellise reisi võtaks teinegi kord ette.

Võtnud asjad autost, ootas meid motelli õuel suur dziip järelkäru ja kaatriga. Üldiselt öeldu, et oma kalastusvahendeid pole vaja kaasa võtta, neil on kõik olemas, tekitas see meis ikkagi mingisuguse väärtunde. Veendudes aga giid-kalamehe tehnika proffessionaalsuses (kõik oli kallis tipptehnika), polnud meil ühtegi vastuväidet. Üldiselt loovutasime endeid tema võimusesse ja kaifisime pakutavat.

Sõit kulges algul kakskümmend kilomeetrit ülesvoolu ning raadio teel saime teada, et ühel paatkonnal on limiit täis ja nad peavad kaldale tulema. Nimelt tohib paadi peale kokku püüda üheksa koha ja vaistu järgi tuleb väiksemad tagasi lasta. Kuuldes selliseid püügitulemusi autos raadiost, läksime juba väga tsapsu täis ning tahtsime võimalikult kiiresti saada vee peale ja...

Jõekoht, kus peatusime, oli veelgi laiem (2 km) ning hirmus laine lõhkus kaljust jõekallast, kuid see pidigi just hea ilm olema. Paat vees, anti 200-se hobujõulisele mootorile täiskiirus sisse ning paar kilomeetrit allavoolu, siis pandi väike mootor tööle ning hakati paati ülesvoolu tasase kiirusega tagasi vedama, ise kajaloodi abil kontrollides magusat, viie meetrilist võtusügavust. Nüüd tuli põnevaim osa, spinningule seoti ostsa 200-ja grammine traadi ja tina mehhanism, mis ei jää põhja kinni vaid lohiseb mööda seda ning hoiab sööda mõnikümmend cm-t põhjast üleval pool. Söödaks oli pöörlev lant kombineeritud kahe järjestikulise konksuga, mille otsa kinnitatakse spetsiaalse liigutusega ööuss. Viimane jääb mingisugust kaheksat kujutama. Söödastatud kogu komplekt, lastakse asi 60-ne kraadise nurga all põhja lohisema.

Ootan siis spinning käes oma esimest koha, samas tundes tinarakenduse aeg-ajalist põhjapuudutust. Mis see siis nüüd on, ritv täiesti lookas, kas kinni, ei, see on vist kala!? Minuti pärast ongi esimene vingerdav 40-ne cm-ne koha käes. Tuima näoilmega näitab giid-kalamees, et see pisike lase aga julgelt vette tagasi, lase lipsul kasvada. Siis tekkis minul salasoov teine spinning ikka taha lohisema vobleriga panna, kuid sinna otsa kakkas kõiksugu muid sägalisi ja särjelisi tulema ning see läks väga segaseks kätte ära ja muutus juba ulmeks.

Nii me siis püüdsime, koha käes ja jälle vette tagasi, suuremaid siiski hakkasime tasakesi ka paati jätma.

Lõpuks saime aru ka giid-kalamehe murest, et miks ei tohi jõele hiljaks jääda, nimelt hommikul kümne ajal ühest momendist enam ei võtnud ja kohe üldse mitte üks tonks ning avastanud, et järgides ranget kalakontrolli oli meil paadis ainult kaheksa koha, kuid lõppude-lõpuks olime niigi umbes nelikümmend tükki tagasi lasknud ja meile piisas, olime saanud just seda mida otsisime ja millest unistasime.

Olime täis samasugust ülevoolavat tunnet nagu sportlased peale rasket ja väsitavat pingutust, nüüd vajasime puhkust ja mõtted unistasid ainult tagasi – koju!

Ja tõepoolest piisas sellest kõigest nüüd üsna pikaks ajaks ja meeleolu oli ülev ning kogu reisist ilus mälestus. Aitäh Ameerika, valmistasid palju imestust, rõõmu ja vaheldust, Sinuga oli huvitav.

Allan Jaakus