Persoon

Paunvere poiste kevadised seiklused maal ja veel 

Jarko Jaadla, 10. mai 2018, 10:00
.

Kui eelmise numbri esikaas sai jällegi tehtud viimasel minutil, siis seekord enam sellist stressi endale ega teistele Kalale! kaastöölistele tekitada ei soovinud. Mõeldud-tehtud, pikkade läbirääkimiste tulemusel õnnestus üks keskmisest kuulsam ja tegusam eestlane nõusse saada ning juba märtsikuu viimasel päeval koos ka Peipsile kalale jõuda, aga...

Ilm oli pilvine, särg võttis ja pildidki koos kalaga said tehtud. Hingasin kergendatult, kuniks jää varsti lagunema hakkas ja nii mitmedki kalamehed Varnjas pankadega purjetamisest osa said. Siis jõudis kohale, et teistpidi jama on kätte jõudnud, järsku saabus kevad, igal pool vaba vesi ja kus sa sinder enam oma jääpildi ja -looga mainumbrisse trügid. Veed läksid igal pool suureks ja kala saamine oli taaskord raskendatud. Proovisin korra kaanel käinud mehega uuesti kontakti ja uurisin ajagraafikut, et püüki korrata, sest 1. mail tehakse haugipüügiks lahti nii Võrtsjärv kui meri. Kuid paraku oli jääpüügil käinud kaanestaar just neil päevil Eestist eemal ja helikiirusel tuli leida muu lahendus. Kui asju edasi lükata, siis nad teatavasti kuhjuvad. Siinkohal meenus, et mesilastele on viimane lisasööt enne korje algust panemata ja on üsna küsitav, kas need toredikud ikka peavad veel tänase päeva vastu või on homme juba liiga hilja. Õietolmu juba leidub, kuid nektarit, mis tööloomi käigus hoiavad, veel ei pruugi saada olla. Kõrvalekalle, mis kalameestele ei pruukinud meeldida, kuid mis tegelikult aitab mõista loodust ja planeerida edukamat püügiretke.Kätte saabus kevadine koolivaheaeg, sattusin oma autoga küla vahele sõitma ja märkasin üht tuttavat poissi sihitult lonkimas. Alul sõitsin mööda, siis võtsin hoo maha ja tagurdasin. Ka tema oli mind märganud. Lasin akna alla ja küsisin, mis teoksil.

Poiss vastas – ah, ei midagi erilist, et vaheaeg ja igav on. Kell näitas juba keskpäeva ja huvitav oli see, et tema oli ainuke laps, kes tol kellaajal õues oli. Küsisin, kus teised lapsed siis on, vastuseks kõlas, et kes toas, kes vanavanemate juures. Küsimuse peale, et mis toas tehakse, tuli vastus – filme vaadatakse või mängitakse arvutis. Hans Kristjan, nii on selle poisi nimi, küsis vastu, et mis mina teen. Ütlesin, et olen teel tanklasse, et vaja motokoerale, murutraktorile ja paadile kütust tuua. Väikemehe silmad lõid särama, kui kuulis sõna ,,murutraktor“ – sest siis ta veel ei teadnud, mis asi on motokoer, mootorpaadisõidust ei osanud unistadagi. Järgnes küsimus, kas võib minuga kaasa tulla. Minu poolt takistusi ei olnud, kõne lapsevanemale, luba saadud ja tankima.

Edasi lugemiseks: