Persoon

Toomas Vint: äraläinud kalad on alati kõige suuremad 

Toomas Vint, 5. juuli 2017, 08:00
FOTOD: ERAKOGU

Kunstnik ja kirjanik Toomas Vint kirjutab oma kalamehetee algusaegadest ja ühest võimsast emotsioonist, mida kalapüük talle pakkunud on.

Hakkasin tõsisemalt kalastama alles kolmekümnendates eluaastates, kui meie sõpruskond kogunes suviti kunstnik Valdur Ohaka juurde Kütiorgu. Alalised külalised püüdsid kõik kala. Me olime sõna otseses mõttes kalastusnarkomaanid. Igal võimalikul juhul loopisime lanti või õngitsesime. Kala püüti söögiks, maiustati praetud haugi ja lutsusüldiga. Õhtud möödusid rehetoas kõikvõimalikel teemadel targutades. Püüdsime ussi ja elussöödaga. Kärbsetõuk ja sissesöötmine ei kuulunud meie kombestikku.

Mingil ajal hakkas meie sõpruskonda siginema autoomanikke ja siis sai kalastatud Eestis erinevatel veekogudel. Ent siis, kui sai veerandsada aastat tagasi muretsetud Varbla vallas suvekodu, ei olnud mul enam tahtmist hulkuma minna. Kümmekond aastat sai võrguloaga merest säinast ja ahvenat püütud, kuid ühel sügisel viis keegi musta džiibi järel mu kena kaatri sadamast minema ja õige pea kadus säinaski meie kandi vetest kuskile mujale.

Edasi lugemiseks: