Kasulik

Probleem: Eestimaa veekogudes tapavad kalu omaniketa nakkevõrgud 

Aare Pai, Keskkonnainspektsioon, 18. juuni 2020, 09:19
Inspektor võtab välja röövpüüdja võrku. Foto: KKI
Ebaseaduslike nakkevõrkude veekogudest eemaldamine, pakendamine, hoiustamine ja hiljem hävitamise korraldamine on Keskkonnainspektsioonis kahjuks igapäevane tegevus.

Keskkonnainspektsioon eemaldab igal aastal merest, järvedest, jõgedest ja ojadest kokku üle 1500 erineva peremeheta püügivahendi, suurem osa neist nakkevõrgud.

Siia sisse ei ole arvestatud spetsiaalselt tragimiskampaaniate ajal veekogudest eemaldatud püügivahendeid. Näiteks iga-aastaste Peipsi puhastustalgute ajal eemaldatakse järvest sadu nakkevõrke.

SALAVÕRGUD "HOIULE". Viimastel aastatel on ebaseaduslike nakkevõrkude arv küll pidevalt vähenenud, kuid siiski kulub sellele endiselt märkimisväärselt järelevalveaega ja ressurssi. Õiguslikult on see omanikuta vallasasjade hoiulevõtmine, mida meie nimetame ka selguseta kuuluvusega vahendite hoiulevõtmiseks, kuna nende omanikku ei õnnestu enamikel juhtudel kindlaks teha ning uurimisele liialt palju aega kulutada ei ole mõistlik.

Kuna nakkevõrgud on odavad, neid võivad osta kõik ja peaaegu igalt poolt, siis on see nagu mitme peaga lohega võitlemine – eemaldad ühe ebaseadusliku võrgu või tabad tegija, aga juba järgmisel päeval on kolm uut samas kohas püügil tagasi.

Vaadates aastatega vähenevat selguseta kuuluvusega püügivahendite arvu ning teades olukorda veekogude ääres, oleme arvamusel, et meie töö ja tegemised on kandnud vilja ning inimesed on muutunud loodust ja kalavarusid säästvamaks ning pigem püüavad õngega kui asuvad kusagil väikejärvel nakkevõrguga püüdma.

Viimastel aastatel on kevadkuudel (märts-juuni) nakkevõrkudega seonduvate juhtumite arv püsinud paarisaja ringis, kuid tänavu on see kasvanud kahekordseks. Just kevaditi ongi nakkevõrkude probleem kõige suurem ja kolme kevadkuuga eemaldatakse veekogudest enam kui pool aastasest selguseta kuuluvusega nakkevõrkudest. Juhtumite ja nakkevõrkude arvu osas vaadake lisatud joonist.

Suur juhtumite arv (390) sel kevadel on murettekitav. Võimalik, et selleks andis tõuke ka koroonaviirus, kui paljude inimeste tavapärane elurütm muutus. Korraga hakati palju käima looduses ja veekogudel. Osa inimestest ei veetnud niisama aega, vaid otsustas hakata tegelema kalapüügiga, paraku reegleid eirates.

KUIDAS PROBLEEMI LAHENDADA?? Oma osa võib olla ka sellel, et pöörasime sel kevadel suuremat tähelepanu väikejärvedele ja jõgedele, kuhu kiputakse keeluaegadel nakkevõrke püügile seadma.

Nakkevõrkudega röövpüügi taga on mõnel juhul ka kutselised kalurid, kes panevad püügile lubatust rohkem võrke sooviga teenida rohkem tulu ja lootuses ebaseadusliku püügiga mitte vahele jääda.

Kõigile on juba ammu selge, et nakkevõrkude probleem on pidev ja vajaks lahendust või vähemasti leevendust. On otsitud ja pakutud mitmeid meetmeid, sealhulgas elektroonilise püügipäeviku sisseseadmist kõigile kaluritele või püügivahendite tähistamist elektroonilise või unikaalse märgisega. Reguleerida võiks ka müüki, nii et nakkevõrke saaks osta vaid tootjatelt ja teatud kauplustest loa ettenäitamisel.

Kindlasti mängib suurt rolli teadlikkuse tõstmine, et kalurid või harrastuspüüdjad saaksid aru röövpüügi kahjulikkusest ja järgiksid püüginõudeid.