Kasulik

Kuidas endast kriisiolukorras märku anda? 

Mihkel Ivanov, MTÜ Estlander ellujäämiskoolitaja, 1. juuni 2020, 17:20
SÄRATULI VALGUSTAB KUI PÄIKE. Säratulel tuleb esmalt põlev osa käepidemest välja tõmmata. Seejärel keerame lahti toru otsas oleva korgi, tõstame üles, endast eemale – ka tuule suund peab olema eemale, sest säratuli pritsib sädemeid ja võid viga saada. Tõmbame nupukesega nöörist ja tuli süttib. Säratuli põleb ka vee all. Käepide võib minna üsna kuumaks − see on veel üks põhjus, miks kindaid kasutada. Säratuli põleb umbes minuti. A, B ja C klassi veesõidukite nõutav päästevarustus peab muide sisaldama 3 punast säratuld ja 3 punast langevarjuga signaalraketti.
Üks jalavääratus ja veidi ebaõnne – ning leiad ennast olukorrast, kus tsivilisatsiooni naasmine sõltub sellest, kui kiiresti päästemeeskond su leiab.

Oskusest signaliseerides endast efektiivselt märku anda võib sõltuda meie elu ja tervis.

Signaliseerimisega ehk sõnumite teadliku edastamise ja vastuvõtmisega mitteverbaalsel teel puutume me tegelikult kokku iga päev. Kogu meie liikluskorraldus baseerub sellel − liiklusmärgid ja foorid, sõidukite tuled ja nende märguand. Isegi jalakäija annab nõuetekohase helkuri kandmisega autojuhile signaale oma asukohast. Sellele lisaks on veel signaalid, mida edastame alateadlikult riietumise, käitumise ja kehakeelega.

Üleelamissituatsioonis/kriisiolukorras kasutatakse erinevaid signaale, et näidata piirkonda, kus me parajasti asume või oma täpset asukohta. Võime ka märgistada oma liikumistee, et päästjatel oleks hõlpsam meid üles leida. Signaalide vastuvõtja võib seejuures asuda õhus (lennuvahend), maa (otsingurühm) või vee peal (laev).

Erinevad signaliseerimismeetodid sõltuvad ilmastiku- ja keskkonnatingimustest − mõjutavateks teguriteks on valguse (päikese) olemasolu, tuul ja udu. Mõistlik oleks erinevaid meetodeid omavahel kombineerida. Näiteks ei saa peegliga valgussignaale edastada pilves ilmaga ja pimedas, vaja on päikesevalgust. Samas muudab päikesepaisteline ilm suhteliselt märkamatuks enamiku kunstliku valgusega edastatavatest signaalidest.

ORANŽ SIGNAALSUITS. Eristatakse merepääste- ja maapealseid suitse. Meresuits on pakitud alumiiniumkonteinerisse, mis on kasutatav ka vees – selle põhi on raskem ja see keerab ennast vees alati püstiasendisse. Kest muutub põledes väga kuumaks ja kuival ajal maapinnal süüdates tuleb kindlasti plats ette valmistada (puhastada kergestisüttivast materjalist). Maa peal kasutatavad suitsud on enamasti militaarotstarbelised ja mõeldud pigem tegevuse varjamiseks nähtavust halvendama, näiteks et üksus saaks ohutult taanduda.

HÄÄLSIGNAALID – KARJU VÕI VILISTA. Hädasolija esmane signaliseerimisvahend on tema enda hääl. Vetelpäästega kokku puutunud inimesed teavad, et uppuja tavaliselt ei karju. Ka haavatutest teeb häält see, kellel on küll valus, aga ei midagi eluohtlikku. Tähelepanu tuleb pöörata neile, kes on pigem vait.

Mulle meeldis saate „Ringvaade” katse rabas, kus nad kehastasid hättasattunud seltskonda ning katsetasid, kui hästi hääl levib ja kuidas juhuslik seltskond sellele reageerib. Nad vehkisid kätega ja karjusid, eemal olev teine grupp nägi neid küll, aga lihtsalt lehvitas vastu. See on hea näide sellest, et su sõnum peab olema selge − näita, et oled hädas ja vajad abi.

Kuigi kaua me karjuda ei jaksa. Soovitatav on kanda kaasas vilet, näiteks päästevestidel kuulub see standardvarustusse. Kui oled merel hädaolukorras ja hulbid vees lainete vahel, nii et vett lööb näkku, ei pruugi olla kerge häält teha. Puhuda jaksab inimene ikka ja vile kostab ka kaugemale kui inimhääl.

Päästevestidele saab vilele lisaks osta plinkivaid leedtulesid. Nende sähvatused on piisavalt tugevad ja kaugele näha.

KASUTA NUTITELEFONI VÕIMALUSI. Tänapäeval pakuvad nutikad seadmed hädasolijale mitmeid kasulikke funktsioone. Telefon sidevahendina aitab hädaolukorrast teada anda ja võimaldab pidada sidet päästma tuleva üksusega. Lisaks on seadmed enamasti varustatud GPS-vastuvõtjaga ja aitavad ennast positsioneerida. Andmeside või eelnevalt alla laetud kaartide abil on telefonist palju abi maastikul orienteerumisel. Suurimaks probleemiks on aga nutiseadme aku kestvus. Telefoni omanik peaks lisaks seadmega maastikul orienteerumisele ära õppima ka selle, kuidas seadistada oma aparaat energiat säästvaks, st et maha tuleks keerata kõik mittevajalikud viled-kellad-teenused. Telefonil saab lisaks kasutada taskulampi, paremini on märgata plinkiv valgus.

Pealamp.

LÜLITA LAMP VILKUMA. Matkajad võtavad loodusesse minnes enamasti ikka kaasa tasku- või pealambid. Mida eredam valgus, seda kaugemale on seda näha, nii et lambi valgustugevus on oluline. Tasub eelistada valgusallikaid, mida saab lülitada stroborežiimi ehk vilkuma. Mõned lambid edastavad koguni SOS-signaali: kolm lühikest, kolm pikka ja kolm lühikest välgatust.

KEEMILINE VALGUSPULK TAHAB KEERUTAMIST. Keemilisi valguspulki leiad matkapoodidest erinevas hinnaklassis ja erineva valgustugevusega. Pakendil on kirjas põlemisaeg, tavaliselt 6−24 tundi. Murra valguspulka nii, et selle sees olev ampull läheb katki, loksuta seda pisut, et ained paremini seguneksid, nii tekib keemiline reaktsioon ja selle tulemusel hakkab valguspulk helendama.

Niisama vehkimise asemel on efektiivne siduda valguspulk umbes meetrise nööri otsa ja keerutada. Pulgal on nööri kinnitamiseks enamasti spetsiaalne aas. Kui soovid signaali anda maa peale, keeruta pulka enda ees, kui õhku, siis vehi sellega pea kohal. Keerutamine jätab ühtlase ringikujulise valgusjälje.

Liikumisraja või asukoha markeerimiseks võid pulki, kui neid on rohkem, riputada ka näiteks puuokstele.

Valguspulk.

JÄTA MAAPINNALE MÄRKE. Üksustele, kes liiguvad mööda maad, saame jätta maapinnale märke oma liikumissuunast. Seda on vaja teha siis, kui liikumise jälgi on keeruline eristada. Talvel, kui ei tuiska, jäävad jäljed kenasti maha ja selle järgi leitakse sind üles. Kui soovid jätta signaali, et oled edasi liikunud, on kõige elementaarsem jätta maha näiteks kividest või okstest nool oma liikumissuunaga.

Kui on võimalus kirjutada, võib paberile või kas või kasetohule kirjutatud teksti jätta nähtavasse kohta selge sõnumiga, et liikusin sinna ja tegin seda. See eeldab pikemaajalist kaotsisolekut, mis on Eestis harv juhus, kui suudate vähegi suunda hoida/orienteeruda ja olete liikumisvõimeline.

Märk lumel.

PEEGLISIGNAALID VAJAVAD PÄIKEST. Otsenähtavuse ja päikeselise ilmaga saab saata peeglisignaale ka maa peale, kuid paremini on need nähtavad õhust. Üleelamiskomplektid sisaldavad enamasti spetsiaalset signaliseerimispeeglit, millega saab märku anda eeskätt õhuvahenditele.

Iga peegliga, ka nendega, millel on keskel spetsiaalne auk sihtimiseks, tasub kasutada läbiproovitud meetodit: sirutan käe lennuvahendi poole, ajan kaks sõrme laiali, siis peegeldan valgussignaali sõrmedele ja liigutan kätt nii, et lennuvahend jääks mu kahe sõrme vahele.

Kui piloot on su signaalist aru saanud, ei tasu lendurit kaua pimestada, vaid lõpetada oma tegevus. Enamasti annab piloot sinu nägemisest märku kas tiibade lehvitamise või kontrollringiga üle su asukoha.

Nii annad peegliga signaali õigesti.

Tihti jäävad inimesed peegliga signaliseerimisel hätta, kui lennuvahend on ees ja päike selja taga. Siis tuleb muuta peegli nurka ja leida päike ikkagi üles. Kui muidu ei saa, võib näiteks pikali heita.

SUURED MÄRGID MAAPINNAL. Peeglisarnaselt toimib ka matkavarustuses olev termokile − see ühelt poolt kuldne, teiselt hõbedane. Kui laotad selle maha nii, et üks ots on kõrgemal või paned selle madalale põõsale peale, toimib see universaalse passiivse märguandevahendina. Kile peegeldab valgust päikese liikudes erinevate nurkade alt ja selline sädelev diskopall on igale poole näha. Termokilest võib tõmmata ka ribasid ja riputada neid okste külge, siis annab see märku liikumisteekonnast.

Teine hea passiivne märk maapinnal on matkal kasutatav aluskate: tükk kummeeritud riiet, mille üks pool on neoonoranž. See on Eesti oludes aasta ringi kõige silmapaistvam värv. Seda ei panda otse maapinnale, vaid tõmmatakse laiali, üks ots kõrgemal. Arvestada tuleb päikese suunda, et päike valgustaks seda kogu aeg. Nii on see õhust väga hästi näha ja umbes meetri-pooleteise pikkusest ribast piisab.

Signaal piloodile.

Tänapäeval müüakse matkapoodides veekindlaid varustusekotte, osa neist on ka oranži värvi. Matkavarustuses tasuks eelistada selliseid elemente, millel on mitu funktsiooni − sama kotiga kaitsed riideid märjakssaamise eest ja see toimib ka padjana, vajadusel saad sellega vett tassida ja lõpuks kasutada ka hädasignaalina.

Passiivse märguandena võib maastikule rajada ka suure keskkonnast eristuva võrdkülgse kolmnurga või kirjutada maapinnale tooreste kuuseokste või puutüvede abil SOS või HELP, mis on lumel kõrgelt väga hästi näha. Tehtud märgi või tähe ühe külje pikkus peaks olema vähemalt 10 meetrit. Peamine viga on, et kolmnurk tehakse meeter või poolteist lai ja seda lihtsalt ei ole ülevalt näha.

Märk lumel.

Talvisel või pimedal ajal võib kolmnurgale panna otsa ka tule ja isegi kui see kustub, on selle soojusjälg termokaamerast näha väga efektselt ja kaua.